Vbndst, sügiseeelne vaakum on mu nii nii tühjaks imenud, et ei suuda isegi suhelda. Küll kogun, siis...

Praegu on ainult tunne, et kui saaks kuskile ankru maha kinni visata, et kuskile paigale jääda, aga ei saa. Kodu mängib praeguses elus väga väikest rolli, siin käin ainult magamas, kui sedagi. 

Hetkel aga maale mett võtma. Mesilasefoobiku unistus!

Homme viimane tööpäev enne taaskordset puhkust. Ja siis esmaspäeval Norra. Teen endiselt kilometraažirekordeid vist.

Lühikokkuvõtetes,

L.