Ma ei oska kirjeldada, mis tunne see on, kui Sa teed midagi, mis inimesi nii väga puudutab, et 200 inimest ei julge hingata ja neist umbes sajal on 45 minutit pidevalt pisar silmas, liigutusest. See emotsioon, mis meist laval välja paiskus - väntsutas meid ennast ja ka publikut kõige sügavamast ahastusest kõige hellema armastuseni. Kui see kõik läbi sai tahtsin nutta, ühe korraliku peatäie. Siis polnud aega. Nüüd käin mööda tube kohvitass käes ja mõlemad silmad niisked. See pole see. Tuul pillutab leinakaskesid õues akna taga ja mina tahaks tahaks tahaks selle vaakumi enda seest lahti lasta. Aga ei õnnestu. Veel. Ikka pole aega.
Ees ootab maratonvahetus V.-s. Palju õnne mulle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar