Üks inimene ei ole üksinda kunagi midagi rohkemat kui üks inimene, aga 60 inimest samal eesmärgil endast kõike andmas - see oli üle inimlikkuse. Samas oli see ainult see kõik, mis inimene ise on endast võimeline andma. Siiski. Ma siiani ei usu, et see tunne oli nii võimas, nagu kõik oleks juba sajandeid enne meid pidevalt toimunud, meie vaid kordasime, seda mis oli meie ühismällu jäänud ja meis oli nii palju inimlikkust, meis ärkasid ellu nii paljud inimesed, kõik naised, kes olid selles ruumis varem viibinud, kõik inimesed, kes olid kunagi laulnud, ringis käest kinni hoidnud, kurbust tundnud. Oeah, tegelikult eelnev on vaid hale katse seda emotsiooni kirja panna. It's nothing compared to the real thing. Kui vaid kõike oma elus saaks sellise puhta emotsiooniga teha, tundub et kõik oleks lihtsam, valusam, keerulisem ja kohutavalt palju elusam. Mitte lihtsalt triivimine ja suremine.
Ma arvan, et ma ei ole enam päris sama Laura, kes eelmisel reedel. Ja homme on võimalus seda mind muutnud maagiat veelkord tunda, loodan, et saan. Tln, ma tõesti ootan.
1 kommentaar:
ma isegi ei ürita! :D
imeilus oli!
Postita kommentaar