Zahoditje



iditje sjuda



razdevaitjes do pojasa






derzitje dõhanija...


:)



Mul on jällegi huvitav ja uus. Tln polegi nii jube, kui kartsin. Närvid, mis teha Nõmme teel ühika juures, kus ma peatun, on lähedal üks pisike park laste mänguväljakuga. Eile õhtul hiilisin sinna kiikuma, müts silmadeni peas, prillid ees. Hea tunne. Peeglisse vaadates ei tundnud ennast ära. Otsisingi oma mütsilotu välja just sellesama pärast, et olla anonüümne. Unustasin, et Tln ongi anonüümsete inimeste linn. See-eest olen juba paar korda positiivselt üllatunud olnud. Mau.

Igatsen, aga katki ei ole.

Eemal on selgem

helgem
.
.
.



Silmade jumal, mis teed?