Eile korraks õhust ja päikesest pakitsenud veidi härmas heinamaa tiris mind enda peale kalpsama. Olgugi, et jäätunud heina murdus mu jalge all, aga paju oli otsustanud tibusid kasvatama ja pungasid ajama hakata. Kevad! Või siis mitte - paari tunni pärast lehti riisudes võisin näha ja tunda langevat lund. Kurat, otsustagu siis ometi ära.
Masendus järjest süveneb. Eile tuli jälle tahtmine oma halva tuju prille kanda, nii tegingi. Saja-aastane optiline illusioon.
Miks vahtrad vabatahtlikuna loovutavad oma vara, miks, ma tuhm ja mõistmatu, kui silmist kinniseot' ja jalustki, kui kuulen kulla kõlinat, raha sahinat. Alles puud said rikkaks ju, just äsja maa jäi vaeseks... Puud vist tõesti peavad armastama seda maad.
Vahel ajavad kõige mõttetumad asjad nutma, nagu kellegi käitumisest tekitatud paranoia või külm-tuuline-märg ilm. Vahel aga sõidab katus ära, lihtsalt. Maailma kõige parem asi on sügisese vihma mask näol või langevate lehtede kuldne lõhn, rääkimata gravitatsiooniga võitlevatest maagilistest poritilkadest või tumedatest pilvedest taeva all, kesk jahedat uduvihma. Ja niisiis ongi, et smadsitud ripsmetušš, nohune nina, märjad juuksed, poriplekiline pintsakjakk ega tennisetaldadest sisseimbuv õrnalt külm ja märg sügis ei tee kurvaks vaid vastupidi. Minu säramisest veidi hämmingus, aga sellegipoolest naeratavad armsad sõbrad ei mõista seda, aga see ongi ju tavaline, ja hoolimata on nad ikkagi maailma parimad. Armastan teid kõiki, mu armsad, nii kogemata ja meelega! :)
Täna sain jälle sisse magatud, täiesti süüdimatult ja ainuke vabandus on Mr. Köhh'i, Mrs. Nohh'i ja Ms. Pähh'i külasolek. Mis muidugi ei takista mind mööda külma ilma kondamast, hirmukarjatusi surnuaial kiljatamast, loata võõrasse valdusesse tungimast, botaanikaaeda öösel kell 2.
Eilne oli järjekordselt emotsioonaalne, nii väga, et selle sõnadesse panemine tundub labastamisena, aga samas ma tahan seda mäletada. Lühimälu.
Kui ma oleks surnud ja seisaks kõiksuse kurdi ja pimeda kohtuniku ees, kui ta lubaks mulle veel ühe soovi, siis ei tahaks ma soovida teadmist, mida ma peaksin soovima. Ei. Ma ei tahaks ka teha midagi, mille järgi mind mäletataks ja kuulsaks saaksin. Tahaksin midagi lihtsat, aga samas nii keerulist, midagi mida ise mäletada, kui hetke, mil ma ei teinud midagi valesti. Armastada, naiivselt ja lollilt armastada, eelarvamusi ja tagajärgi kartmata. Maasikate ja punase veiniga.
(Sentimentaalitsemine mind veel kunagi hävitab).
This is the last time That I will say these words I remember the first time The first of many lies Sweep it into the corner Or hide it under the bed Say these things they go away But they never do Something I wasn't sure of But I was in the middle of Something I forget now But I've seen too little of
The last time You fall on me for anything you like Your one last line You fall on me for anything you like And years make everything alright You fall on me for anything you like And I no I don't mind
This is the last time That I will show my face One last tender lie And then I'm out of this place So tread it into the carpet Or hide it under the stairs Say that some things never die Well I tried and I tried
Something I wasn't sure of But I was in the middle of Something I forget now But I've seen too little of
The last time You fall on me for anything you like Your one last line You fall on me for anything you like And years make everything alright You fall on me for anything you like And I no I don't mind
The last time You fall on me for anything you like Your one last line You fall on me for anything you like And years make everything alright You fall on me for anything you like And I know I don't mind
Viimased päevad on olnud huvitavad, väsitavad ka loomulikult. JA kõik on tasakaalus. Mina õnnetu. Varsti tuleb see periood, kui ma olen nii trööstitu, et ei oska enam midagi soovidagi. Tean, olen seal olnud.
