Eile korraks õhust ja päikesest pakitsenud veidi härmas heinamaa tiris mind enda peale kalpsama. Olgugi, et jäätunud heina murdus mu jalge all, aga paju oli otsustanud tibusid kasvatama ja pungasid ajama hakata. Kevad! Või siis mitte - paari tunni pärast lehti riisudes võisin näha ja tunda langevat lund. Kurat, otsustagu siis ometi ära.
Masendus järjest süveneb. Eile tuli jälle tahtmine oma halva tuju prille kanda, nii tegingi. Saja-aastane optiline illusioon.
3 kommentaari:
Ma loodan, et ma suutsin sind vähemalt natukeseks naerma ajada (A).
Jah, õnneks suutsid :) Muidu oleksin kasutanud ignoreerimise õndsaid musti prille.
Ma tahaks nüüd mainida, et su halva tuju prillid näevad head välja.
Postita kommentaar