VIDEVIK

Jumal, keda pakutakse orjadele,
peab olema surnud.
- Derek Walcott, “Mida ütleb videvik”

Ta ütles:
“Tõeliste linnade elu.” Teatud kibedusega
meenutasin meie esimest tulekut, me esimesi
vankreid, täis unelmaid ja õnnistatud videvikku.
Tunnetel oli põldmarjade vääramatult mahlane
ja magushapu maitse. Tuul oli tollal kergem,
vaba sest, mis sundinuks meid endalt eeldama
seda, mida oleksime suutnud ka väga lihtsalt.
Esimesed kätetööd täitsid meid õhinaga
me omaenda vallatud võimalustest, esimesed
sõnad olid sama ausad ja puhtad kui vaikne
suutmatus valetada endale võõrsugust tahtmist.
Ent koos tehasekorstnate ja linnatornide toredusega
ei tõusnud mitte vaid puusuits ja karastet relv,
vaid ka soovimatus jagada ühtki meile annetatud
andi. Kihutasime läbi ihaluste ja vaha
me terastiibadel sulas, neitsite vaateakendel
kaotati rohkem kui süütus. Loojaks sai tootja,
laulikuks see, kes oli seksuaalsem ja
asju sai liiga palju, nii, et me ei tundnud
neist enam vähimatki rõõmu.
Istusime tänavapingil, tumenemas mitte
taevas, vaid me enese meel. Tähthaaval
kustus taevakaart, kuniks surusime teineteisel
hüvastijätukätt, vahetasime viimased      
vahetud mõtted ja naeratasime veel.
Hetk enne, kui me eneste loodud maailm
meid neelas ja valis mitte me arengu,
vaid enese küündimatu alalhoiu. Olimejustnagu hävinud jumalad, siis, kui ta ütles:"Tõelised linnad."

                                                        Mathura