Ma olen friik.
Täitsa jube.
Kas mõni mittefriik suudab suhtuda olulistesse asjadesse nii - millele ei mõtle, seda pole olemas. Khm. Eriti kui teema on näiteks kool, vms. Mitte logelemine ja püüd ennast unustada. Aeg läheb ja ma isegi ei viitsi silmi liigutada, et näha teda möödumas, kuni siis üks hetk taipan. Ja siis olen perseli maas ja kuri ja porisev ja üldse-mitte-mina.
Nii hea, et mul on keegi, kes mind korrale kutsub ja ütleb, et ma nõrk olen, lugedes ette kõik, mida ma tean isegi, aga ei suuda sõnadesse panna. Mina olen luuletaja (ähäh!), keegi peab ju realist ka olema ja karmid asjad karmidesse sõnadesse panema, mitte ära ilustama. Oeh.
Praegu just ütles mulle, et ma pean valima, ja loobuma millestki, et pühenduda tähtsale. Ma tean, et see tooks rahu, aga ma ei saa, ei saa, ei saa... Aaah. Jubeloom.
Prioriteedid paika, eksole. Praegu on väga valesti.
Väga,
väga.
Auh. Ma pean tubli olema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar