Vaikselt tasa
aegamisi ajast mööda
miski ronib sisse
välja
sisse jälle
ära minnes
võtab kaasa
paneb maha
kisub katki
rohelisest välja
värvib lehed
triibuliseks viiruliseks
valge-mustapiiriliseks
öö on vastu laternaid
toetand puhangule
oma väsimusehurmas pea
ja taevas jälle tuleb
taevas läheb välja
kukub potsatades alla maha
keset äsjakaevat' maad
hommikuti härmab
hämab oma seisundist
uskumus on hõrk
on viimne ladvaõun
ehkki ainult erksatajuline
taipamise tabab välja
läbi uduõrna prilli
sügismornist
härmakortsulisest näost:
liiga vara ja liig hilja
veel pole selge homne
ega enam eilne ilmasilm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar