Ma olen ninast nohune ja kurgust kähine. Eile öösel koju ei jõudnud, alles hommikul kell 6 ja kell kaheksa pidin kooli minema, aga ei suutnud, sest ma jäin 2o-ks minutiks magama ja see oli halb. Jõudsin hoopis kell 9, st mul jäi hommikune rebaste võimlemine nägemata. Võibolla kahju, võibolla hea, sest ma ei külmetanud rohkem. Ptojektsiooniloengus, kus ma istusin seljatoeta toolil poole meetri kaugusel õpsist, suutsin magama jääda. Aiai, mitte küll sügavalt, aga piisavalt, et bläkaut oleks kujunenud. Oeh, õhtul pidi olema rebaste pidu, aga kui ma peale loengut umbes 12-13 vahel teise linna otsa jalutades koju jõudsin, siis tundsin, et mul on ikka vägapaha ja kustutasin kõik õhtused plaanid ja läksin magama. Ma arvan, et mul oli palavik ka, sest ärgates oli otsaesine külma higiga kaetud ja üldse... Ärkasin mingi poolteist tundi tagasi.
Inimesed võivad nii kurjad ja õelad olla, et vahel mul on neetult kuri meel. Intriigid, alateadlik susimine. Miks peab oma nina teiste asjadesse toppima, kui see toob mõlemale probleeme? Miks ei osata ignoreerida asju, mis ei meeldi ja mida ei pea vaatama? Ah, ma ei vaeva end parem enam ja lähen magama, et homme värskem olla.
K. ootab ikka veel. Ootamine on väsitav ja pikk. Ootamine on see, mis teeb kurvaks. Ootamine on see, mis kunagi lõpeb, igasmõttes.
Lähen ootan hommikut.
Äädööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar