VÄSIMUS.

Alati, kui on juba peaaegu hea, juhtub midagi.

Vanaemal tekkisid tasakaaluhäired.


Lähen maale valvama.



*fingers crossed*


Sellistel hetkedel tahaks, et saaks kedagi appi paluda. Kõrgemat abi. Aga ma ikka ei usu, isegi kui peaks. Aaahh... Nii valus :(

See, mille viskad ära
selle usud välja
paned sõnadesse surema
et saaksid tähehaaval tappa
anda kellelegi lugeda
et võiks sust teada
taevasse ei saa, sest seda pole
täna ta ei tulnud, ega olnud
osa see, mis kortsutatud kokku
ära värvit’
valge must

Mees saab naiseks,
Maa ei saa taevaks

Mina saan meheks
Kuid ei saa maaks.

Soojad käed. Külm süda. Pehme linn. Kare külm.

Jah. Linn oli ennast pehmeks vooderdanud, käisin ringi valge sein ümberringi. Lohutav oli näha, et siinpool seina ka ikka inimesi on. Selline sensitiivne tunne. Dejà vù. Mitu korda. Ka kodus.

Tali ei ole enam taevas, vaid puudele ja maha langenud. Puud ise olid ennast alasti kiskunud, et saaksid lehtedest rikkumata okstele talve lubada. Härmasallid kaelas. Õunapuudel ehk ka jäätunud õuntest kaelakeed. Lompidel jäämütsid. Muru hõbevalgerohelise õhkõrna mantliga. Murueide tütar kaotas oma kindad ära, aga avastas, et käed on soojad. Süda külm. Pehmed käed. Süda kare. Õrnad käed. Süda julm.



Täna ei ole luulet.

Luck paying for the happiness during eclipse

Täna sattusin mõtlema(=filusufeeruma) õnnest ja õnnelikkusest - teel kooli hakkas kummitama üks järjekordne luuleline sõnakõlks : "õnn, kui tahad jääda, mitte minna".

Olen ju õnnelik, kui ma ei pea hommikul voodist välja ronima. Kui ma ei pea hommikumantli seest välja minemiseks kulutama vähemalt 30 min, sest ma ei suuda otsustada, mida sobivat tänavariietest selga panna. Kui ma ei pea minema loengutesse magama, vaid saan seda teha kodus, diivanil mugavalt kerra tõmmatuna. Kui ma ei pea minema kohvi keetma, sest hea on ka ilma selleta (mu sõltuvus). Kui ma ei pea pidevalt ootama kuskile minekut, et midagi leida, vaid mul juba on see kõik. Kui ma ei pea hulluks minema, vaid ma juba olen seal :p (kassisündroom)

Tegelikult ma ei saa öelda, et ma õnnetu olen, kuigi ma pean pidevalt minema ja ei saa olla. Mul on mu Unistused, need mida kätte ei saa. Täitunud unistused on teistsugused, need ei stimuleeri enam, vaid teevad mugavamaks, hellitavad ära ehk isegi. Mul on vist hea meel, et kõik ei lähe nii nagu ma soovin. Kui läheks, siis oleks ju fakin igav. Ja isegi kui ma saakski olla, mitte minna, siis ma tüdineks sellest. Kunagi :) Praegu on mul mu unistused voodrina mu tüdimuse ümber. Pehmed. Nagu äsjasadanud lumi. Või suled padja seest lahti pääsedes. Või võililleseemned. Või paplilumi :) Uhh, liiga palju pehmust tänaseks. Egsamijärgseld on aju ga behme.

Otsisin ka tänaseks päevaks luulu, here it comes.


______________________


Oled ingel kes kõnnib maailma katusel

J.Paavle A.Alliksaarele

tunda
kaotusevalu
mõnest hukkuvast tähest
tunda
loobumisvalu kui sa lähed ja lähed
kuidas me ajusid koormab
möödunud linnade embus
kuidas me vere sees roomab
ärganud kirgede vendlus
suuta
ja tahta
ja mõista
lumede lahkuvat jõudu
suuta
ja suudelda mõista
lõppeva seaduse õudu
näha
ja kuulata kelli
kajasid korduvat mõnd sus
surnute sõnadest luulet
katsudes kutsudes
õndust
aga
mis on selle hinnaks sina ja keegi teine ei küsi
/----/

Endast eemal.

Leidsin laheda lingi - http://www.break.com/articles/magichands.html

Jumalatest enam ei räägi. Paranoiaputukatest võiks küll, aga ma ei taha neid paljundada.

Ka loobun rääkimast tegusast nädalavahetusest lauldes ja sellest, kuidas ma z's käisin.

Pole vaja.

Ma olen juba endast eemal nagunii.

__________________________




Mängid maskidega peitust



Akna taga vihmapiisad langetanud halli kanga
seinu pole on vaid peelgleil au su ilu kanda
keerled üksi suures saalis lühtreilt mõtteid loed
on kui keegi sind ei vaata keegi sind ei tea

Valgus sõbraks-vaenlaseks su ümber naerdes mängib
valgust sõbraks-vaenlaseks ei soovi endal sängi
on muusika veel kirjapanemata noot kuid sa ei märka
ei kell kaksteist langend maskid pole heidet nurka

sa ei näe et on vaid olev olematust pole olnud
maskidega mängid peitust oma maski oled sulgund
vaata vaid, mis ütlemata selles peitub ainus tõde
oma silmadesse ära eksi ära sinna jäänud vale nägu

leia üles öhe peidet tiivad selja peale heida
keera luku taha seitse võltsi maski ära peida
peegli sisse astu oma saatusele anna suud
tea et olematust pole iial olnud sinus kõike muud

o2.o6 >L-L<

Üks post, mis jäi kohe postitamata ootab ikka veel mustandite all. Vaeseke ei saagi kunagi reaalseks. Nagu ka mõned inimesed oma sõnade ja olekuga. Alati on mingi osa, mis ei saa reaalne olla, olgu siis negatiivselt uskumatu või vaimustavalt uskumatu. Viimasel ajal õnneks positiivsus - on üks, kelle silmad on uskumatult ilusad ja teine, kelle jutt on vaimustav. Silmade ja sõnade jumalad :)



-----



Hei, silmade jumal
kas nende uduga päevade nimel
kas peaksin end müüma
ja leidma, et patt on mu peas
mitte sõrmis või suus
kui tahaksin tunda veel rohkem
kuulata vähem ja näha
neid tõrksaid tõeluseokkaid,
mis õielehtedega vahetanud
kahevahele reaalse

homme kisun sellest häälest
välja valusad

mind hoidke endale pelglikult ligi

silmade väärased usud
teid müün

Öötunnid venivad järjest pikemaks, aga aega on ometigi sama palju. Ükski öö pole omas voodis magama jäänud, ikkagi on bläkkaut kas arvutiklaviatuurile või teleka ette diivanipadjale. Eile oli teine variant. Hommikuti kulub silmade lahtitegemiseks kuskil veidi alla tunni ja enne kodust väljumist veel üks tunnikene hommikurutiiniks. Täielik ajaraisk, aga võin kinnitada, et tollel hetkel on täiesti poogen, ühtegi mõtet ei ole, kui siis ainult see rutiinne kohvivalmistamisreziimmõte - vesi-keema-presskann-õhtusest-purust-puhtaks-5-suurt-kohvikopatäit-puru-kannu-põhja-mürina-ja-klõpsatuse-järel-aurav-vesi-puru-peale. Kaas. Oodata. Aega raisata lae või ribikardinate või telekast (loppis, kuid) erksate nägude vaatamisele. Jõuetu liigutusega kaane küljes olev metallnupp alla vajutada ja kohv tassi. Siis võibki vaikselt ärkama hakata. Kõige raskem on hommikuti kaks korrust allapoole lehe järele minna ja iga päev ei jõuagi, nagu ka täna. Õnneks oli veel eilnegi lugemata ja suure entusiasmiga lugesin kohe... Hmm.

Hommikul bussis nägin teiste seas üht vanamees, kes nägi välja korralikum kui kõik ülejäänud, kes samal ajal seal olid. Sümpaatne, aga ometigi mu väärastunud pinnapealsus tegi oma töö. Lugeda saab siit.


Ilm on ilus. Tuul ja vihm. Täpselt selline, et tahaks õue pidevalt ja lasta kogu ilmal enda naha peale tulla, sest siis on lihtsalt liiga hea. Reaalsus.

I bit my lip with ignorance. Yeah right?

Melanhooliakadu ja rahuleid peale kodus magatud ööd. Mmmm, varsti on veel parem :)

Tallinn on ikka kole, aga õnneks tunnen ka sooje inimesi ja kohtasid. Arvatavasti ülejäänud sealelavad tunnevad ka või siis ei hooligi. Igatahes ma ei suudaks seal...

Estonias esinemine oli mainitavalt virgutav ja stimuleeriv. Pool tundi enne lavaleminekut poleks ma uskunudki, et oskan ikkagi ja suudan laulda neid laule. Peaaegu, aga noh :D Mind olevat ikka telkust ka näidatud. Ilmekas ja värk. Ise pudistasin sõnadega. Hihi. Olustik iseenesest oli lahe ja Ingrid Rüütel ka hämmastavalt SUURsuguse soenguga tagantpoolt. Hea, et see pidevalt mobiiltelefonist vallapäästet' helin eetrisse ei kostnud, arvestades helinat tekitanud vanatädikese oskust vajutada telefon kinni ja siis uuesti kotipõhja surada, et seal järgmise helina ajal jälle välja otsida, et kinni vajutada. Oeah. Aasta Isa kõne kahjuks oli veits masendav - lähme ikka sõtta ja jätame naised ja miniad koju, ja kujutate ette, 80% tema 5-st pojast on lõpetanud Noa gümnaasiumi! Jajah ma tean, et pole õigust kritiseerida selle vanakese juttu, aga no krt, kas siis polnudki tal midagi valmis kirjutatud, mida korraldajad oleks saanud üle kontrollida, et mehel ohjad lahti ei libiseks?


Hau-hau-hau! *kulp*



------eilse päeva luul mossemehelt--------


Terasinimene
betoonplaneedi asukas
Tööstuse masstoodang
rukkivälu surm
Reasõdur
Sina usud, et romantika on olemas
rahamaailma vastu
Vabaduskella numbriosuti tuled
helgivad leegina Sinu silmis
Vaba
naisena omapäi maailmas rännates
Rajad hingesse oma tõe
see ongi sinu armastus

And I came here to talk
I hope you understand
The green eyes, yeah the spotlight, shines upon you
And how could, anybody, deny you
I came here with a load
And it feels so much lighter now I met you

-coldplay-

Ei, ära viska mind veel ära
mul on palju anda end
ja veel tagasigi saada.

Ligi olen, vastu sügist,
surun ennast tumma pargipinki
puid ei enam ole
häbist nähtamatuks saand
ehk huvist kõrvalseisjaiks
märkamatuks, tasa nüüd,
ma tahan näha, vaadata,
kui ma ei mõtle sisse endasse
vaid ainult välja.

Siin on ilus, aga külm
ja jäätub mahajäetud ulm,
ses' öös on unetust ja prahti,

mind.



_____________

Homme liiga vara(9.30) Tlna, sinna kurbade kivide linna.

Just nendel päevadel, kuis täna
saan veeks ma, hakkan lombiks
just nendel päevadel, kuis täna
ei jookse, vaikin sambaiks

neiks, mis vihmamärjalt virvendades
teevad ringe ümber tuimuse ja kurva

viivad kaasa pekstes ennast oimetuks

nad jäävad vaikseks vastu kive

naerukive.




_____________


Hommikust saati mingi meelas keepsmile. Ja bussis vaadati imelikult, krt, las ma naeratan kui tahan, kasvõi üksi ja omaette avalikus kohas :D Nagu see mingi kuritegu oleks.

Right for all the wrong reasons & õnnesoov

Vakk, kuhu nii jõutakse, kui kirjanikud ei ole enam see, mida nad kirjutasid, vaid see, mis psüühiline häire neil oli. Koidula kleptomaan, Liiv skiso ja niisama hull. Kes veel?

Ei tahaks küll ennast väga kirjanikuks lugeda, aga häired on siiski. Aga isegi kui mäletataks... ma oleks isegi täiesti nõus... bizarre'ga. Sest see on nii mina. Nabast sabani. Halleluuja, aamen, paanika. Ma ju ei usu, halleluujasse. Amen on lihtsalt lõpp.

Viimane (korralik) raamat, mida loetud - Dante Jumalik Komöödia, inglise keeles. Kuigi keelevahe jättis ikka tunda, mulje hea. Kuni tänaseni, mil ta isiklikuks muutus - ma tean, et ei tohiks selliseid asju ka meelde jätta, aga ometi. Tegin testi kaks korda, tulemused ei olnud samad. Ehk isegi mõjus siis hästi...

The Dante's Inferno Test has banished you to the Third Level of Hell!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Low
Level 2 (Lustful)	Low
Level 3 (Gluttonous)	High
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	High
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Low
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Low
Level 7 (Violent)	Moderate
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	Low

Take the Dante's Divine Comedy Inferno Test







Nädalavahetussündmused on liiga värvikad, et neid sõnadesse panna. Naerdes katkes katkemise tunne, ehk. Ma tahan veel, mõnd katkemist katkestada ja mõnda uustuttavat oma rongiunenägudesse ja valget marmorvalvurit mulle ja mu sõpradele rahu andmas... Yesh. Nii fakin fain :)


Susservusser. Miks alati kehvadele kirjasõpradele alati kõige parem on kirjutada? Nagu mina kirjutan siia ja nagu kirjutatakse mulle. Häh, iseteab.



Mathile palju õnne 1 k puhul :)

* * Puiseil sõrmil, armastusega * *





Mu armastet' sõber, jah Sina,
tuhandekäeline, segasesõrmine
vaikseke, paikseke, kallis.
Nii umbne on käsi käes,
läheme turnides teekiviäärtel,
Su puisete sõrmede vahelt käib külm.

Võib vahel olla, vahel minna,
niisama lihtsalt mööduda.
Tundmata, teadmata, käin mööda
Su lehepurualleed, neid värve.
Vahel tunda, teada, veel rohkem teada saada
kui räigelt poriseid küünealuseid
Sul imetlen ja silitan kivist veene.
Su peal on puiseid tuhmunud aknaid
iganäitavana kühmunud mõhnad -
need käed, mu hullumaja.

Jah, üht sedasama armastada olen saanud.
Ei, valetan, veel ikka saan ja seda teen.
Nii aegamisi Sinu peo sees olen kasvanud,
ja isegi kui tahakski kord minna,
Sinust ära joosta mööda avastatud veene -
jätta leebeks, tühjaks, tähjaks, kuivaks -
lihtsalt minna, olla kuskil mujal,
minna sinna iseend ei lubaks.

Mu armas, see, kel käed on rüvetet',
Su räpasus on nakkav, mulle külge
hakkab kasvama see, kasvatama
Sinusse, kui aasta sisse aastaaega.
Oh kallis, ära pinguta, seks' ammu juba hilja -
ehk tundus see, et olen eemal olnd,
kuid enda kätel pole olnud elav,
ainult Sinu omadel, mu kodulinn,
nüüd nendelsamul puiseil sõrmil
Sulle kirja panin read.




---------------------------------

Äkki peaksingi luuleblogi tegema? :D

Mentally fulfilling...

Kui hakkaks siia postitama oma iga päeva lemmikluuletust, siis läheks kirjuks, aga täna lihtsalt pean. Täna sai Doris Kareva "Aja Kuju" läbi loetud, aga selles pidin pettuma. Oli küll häid kohti, aga midagi jäi puudu. Originaalsus? Sellise kuulsuse saavutamiseks peaks ju olema eripära, aga seekord ma ei suutnud leida. VÕrreldes "Mandragoraga" ikka, *khm* vabandust, kehvakene. Seda siis räägin mina, algaja, kes istub nägupidi poeetikaraamatus ja ei saa muhvigi rütmi ehitamisest aru ja ise kirjutab umbes, hämades. Okei, liialdan, aga põmst pidin jõudma selleni, et rütmist jäi puudu. Lugemist ei kahetse siiski. Hea märk seegi :P

Aga siit tänane lemmik Karen Orlau'lt:

*Ma tean ju*

Ma tean ju. Elusid meis iga viiv
Jääb elamata, hääbub imeta
Mu arm. Mu igatsus, mu sõrmi vahelt liiv...
Jääd olemata ja jääd nimeta

On's loobumised vaikimiseks loodud?
Ja kuidas suudame me seda meeles kanda
Et hetkes said kõik joobumised joodud
Ning enam janusel ei tohi juua anda

”Meil ära lase eksituda, peegel
Neid kalleid rakmeid katki kiskuda...”
Nii näed mind - huulil tõsiyllas reegel
Su sydamele tahan viskuda

Jah, korja yles mind veel korra, murtudjalu
Muld lõhnas nõnda lohutavalt hetk
Ma tean ju. Näed, ma vaikin ja ei palu
Meil mõlemal on ees liigraske retk

Kas jaksan loota, et kui teed on teatud
Sa tuled tagasi, mu juures peatud...
Ehk hella käega taas mu hinge sasid
Ja tunnistad, et ykskord armastasid








Urrr :)

Miks ma tahaks vahel kõik ära anda?

Sest kui on liiga palju, tundub kõik uppuvat. Keegi tahab?



No kuulge, keegi ju alati tahab. Kellelgi on alati puudu. Midagigi.

Ma annaks ära natuke oma melanhoolset õnne. Ebausku. Sõnu. Igatsust. Ajapuudust. Hajameelsust. Võimetust olla naermata.

ROtid koguvad. Ma olen ka üks, maailm võiks mu sahtlinurka ronida ja hoiaksin teda kui oma kummalisi kivisid võõrastelt randadelt, käidud teedelt, kui oma tujudest kirja pandud luuletusi, mälestusi, joonistusi. Tal oleks kindel seal olla, ma kindlustaks selle, kuni kaon. Ja siis kaob ka maailm. Minu oma.


Loodetavasti mitte jäljetult.


*läheb trambib natuke ringi, et jälgi jääks*