Öötunnid venivad järjest pikemaks, aga aega on ometigi sama palju. Ükski öö pole omas voodis magama jäänud, ikkagi on bläkkaut kas arvutiklaviatuurile või teleka ette diivanipadjale. Eile oli teine variant. Hommikuti kulub silmade lahtitegemiseks kuskil veidi alla tunni ja enne kodust väljumist veel üks tunnikene hommikurutiiniks. Täielik ajaraisk, aga võin kinnitada, et tollel hetkel on täiesti poogen, ühtegi mõtet ei ole, kui siis ainult see rutiinne kohvivalmistamisreziimmõte - vesi-keema-presskann-õhtusest-purust-puhtaks-5-suurt-kohvikopatäit-puru-kannu-põhja-mürina-ja-klõpsatuse-järel-aurav-vesi-puru-peale. Kaas. Oodata. Aega raisata lae või ribikardinate või telekast (loppis, kuid) erksate nägude vaatamisele. Jõuetu liigutusega kaane küljes olev metallnupp alla vajutada ja kohv tassi. Siis võibki vaikselt ärkama hakata. Kõige raskem on hommikuti kaks korrust allapoole lehe järele minna ja iga päev ei jõuagi, nagu ka täna. Õnneks oli veel eilnegi lugemata ja suure entusiasmiga lugesin kohe... Hmm.