* * Puiseil sõrmil, armastusega * *





Mu armastet' sõber, jah Sina,
tuhandekäeline, segasesõrmine
vaikseke, paikseke, kallis.
Nii umbne on käsi käes,
läheme turnides teekiviäärtel,
Su puisete sõrmede vahelt käib külm.

Võib vahel olla, vahel minna,
niisama lihtsalt mööduda.
Tundmata, teadmata, käin mööda
Su lehepurualleed, neid värve.
Vahel tunda, teada, veel rohkem teada saada
kui räigelt poriseid küünealuseid
Sul imetlen ja silitan kivist veene.
Su peal on puiseid tuhmunud aknaid
iganäitavana kühmunud mõhnad -
need käed, mu hullumaja.

Jah, üht sedasama armastada olen saanud.
Ei, valetan, veel ikka saan ja seda teen.
Nii aegamisi Sinu peo sees olen kasvanud,
ja isegi kui tahakski kord minna,
Sinust ära joosta mööda avastatud veene -
jätta leebeks, tühjaks, tähjaks, kuivaks -
lihtsalt minna, olla kuskil mujal,
minna sinna iseend ei lubaks.

Mu armas, see, kel käed on rüvetet',
Su räpasus on nakkav, mulle külge
hakkab kasvama see, kasvatama
Sinusse, kui aasta sisse aastaaega.
Oh kallis, ära pinguta, seks' ammu juba hilja -
ehk tundus see, et olen eemal olnd,
kuid enda kätel pole olnud elav,
ainult Sinu omadel, mu kodulinn,
nüüd nendelsamul puiseil sõrmil
Sulle kirja panin read.




---------------------------------

Äkki peaksingi luuleblogi tegema? :D