Jah. Linn oli ennast pehmeks vooderdanud, käisin ringi valge sein ümberringi. Lohutav oli näha, et siinpool seina ka ikka inimesi on. Selline sensitiivne tunne. Dejà vù. Mitu korda. Ka kodus.
Tali ei ole enam taevas, vaid puudele ja maha langenud. Puud ise olid ennast alasti kiskunud, et saaksid lehtedest rikkumata okstele talve lubada. Härmasallid kaelas. Õunapuudel ehk ka jäätunud õuntest kaelakeed. Lompidel jäämütsid. Muru hõbevalgerohelise õhkõrna mantliga. Murueide tütar kaotas oma kindad ära, aga avastas, et käed on soojad. Süda külm. Pehmed käed. Süda kare. Õrnad käed. Süda julm.
Täna ei ole luulet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar