Täna sattusin mõtlema(=filusufeeruma) õnnest ja õnnelikkusest - teel kooli hakkas kummitama üks järjekordne luuleline sõnakõlks : "õnn, kui tahad jääda, mitte minna".
Olen ju õnnelik, kui ma ei pea hommikul voodist välja ronima. Kui ma ei pea hommikumantli seest välja minemiseks kulutama vähemalt 30 min, sest ma ei suuda otsustada, mida sobivat tänavariietest selga panna. Kui ma ei pea minema loengutesse magama, vaid saan seda teha kodus, diivanil mugavalt kerra tõmmatuna. Kui ma ei pea minema kohvi keetma, sest hea on ka ilma selleta (mu sõltuvus). Kui ma ei pea pidevalt ootama kuskile minekut, et midagi leida, vaid mul juba on see kõik. Kui ma ei pea hulluks minema, vaid ma juba olen seal :p (kassisündroom)
Tegelikult ma ei saa öelda, et ma õnnetu olen, kuigi ma pean pidevalt minema ja ei saa olla. Mul on mu Unistused, need mida kätte ei saa. Täitunud unistused on teistsugused, need ei stimuleeri enam, vaid teevad mugavamaks, hellitavad ära ehk isegi. Mul on vist hea meel, et kõik ei lähe nii nagu ma soovin. Kui läheks, siis oleks ju fakin igav. Ja isegi kui ma saakski olla, mitte minna, siis ma tüdineks sellest. Kunagi :) Praegu on mul mu unistused voodrina mu tüdimuse ümber. Pehmed. Nagu äsjasadanud lumi. Või suled padja seest lahti pääsedes. Või võililleseemned. Või paplilumi :) Uhh, liiga palju pehmust tänaseks. Egsamijärgseld on aju ga behme.
Otsisin ka tänaseks päevaks luulu, here it comes.
______________________
Oled ingel kes kõnnib maailma katusel
J.Paavle A.Alliksaarele
tunda
kaotusevalu
mõnest hukkuvast tähest
tunda
loobumisvalu kui sa lähed ja lähed
kuidas me ajusid koormab
möödunud linnade embus
kuidas me vere sees roomab
ärganud kirgede vendlus
suuta
ja tahta
ja mõista
lumede lahkuvat jõudu
suuta
ja suudelda mõista
lõppeva seaduse õudu
näha
ja kuulata kelli
kajasid korduvat mõnd sus
surnute sõnadest luulet
katsudes kutsudes
õndust
aga
mis on selle hinnaks sina ja keegi teine ei küsi
/----/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar