Miks ma tahaks vahel kõik ära anda?

Sest kui on liiga palju, tundub kõik uppuvat. Keegi tahab?



No kuulge, keegi ju alati tahab. Kellelgi on alati puudu. Midagigi.

Ma annaks ära natuke oma melanhoolset õnne. Ebausku. Sõnu. Igatsust. Ajapuudust. Hajameelsust. Võimetust olla naermata.

ROtid koguvad. Ma olen ka üks, maailm võiks mu sahtlinurka ronida ja hoiaksin teda kui oma kummalisi kivisid võõrastelt randadelt, käidud teedelt, kui oma tujudest kirja pandud luuletusi, mälestusi, joonistusi. Tal oleks kindel seal olla, ma kindlustaks selle, kuni kaon. Ja siis kaob ka maailm. Minu oma.


Loodetavasti mitte jäljetult.


*läheb trambib natuke ringi, et jälgi jääks*