Kui hakkaks siia postitama oma iga päeva lemmikluuletust, siis läheks kirjuks, aga täna lihtsalt pean. Täna sai Doris Kareva "Aja Kuju" läbi loetud, aga selles pidin pettuma. Oli küll häid kohti, aga midagi jäi puudu. Originaalsus? Sellise kuulsuse saavutamiseks peaks ju olema eripära, aga seekord ma ei suutnud leida. VÕrreldes "Mandragoraga" ikka, *khm* vabandust, kehvakene. Seda siis räägin mina, algaja, kes istub nägupidi poeetikaraamatus ja ei saa muhvigi rütmi ehitamisest aru ja ise kirjutab umbes, hämades. Okei, liialdan, aga põmst pidin jõudma selleni, et rütmist jäi puudu. Lugemist ei kahetse siiski. Hea märk seegi :P
Aga siit tänane lemmik Karen Orlau'lt:
*Ma tean ju*
Ma tean ju. Elusid meis iga viiv
Jääb elamata, hääbub imeta
Mu arm. Mu igatsus, mu sõrmi vahelt liiv...
Jääd olemata ja jääd nimeta
On's loobumised vaikimiseks loodud?
Ja kuidas suudame me seda meeles kanda
Et hetkes said kõik joobumised joodud
Ning enam janusel ei tohi juua anda
”Meil ära lase eksituda, peegel
Neid kalleid rakmeid katki kiskuda...”
Nii näed mind - huulil tõsiyllas reegel
Su sydamele tahan viskuda
Jah, korja yles mind veel korra, murtudjalu
Muld lõhnas nõnda lohutavalt hetk
Ma tean ju. Näed, ma vaikin ja ei palu
Meil mõlemal on ees liigraske retk
Kas jaksan loota, et kui teed on teatud
Sa tuled tagasi, mu juures peatud...
Ehk hella käega taas mu hinge sasid
Ja tunnistad, et ykskord armastasid
Urrr :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar