oh

why

?

Tubakapood

Ma pole miski.

Minust ei saa kunagi midagi.

Ma ei saa tahta olla eimiski.

Ja pealegi ma kannan endas maailma kõiki unistusi.

Mu toa aknad -

mu toa, kus elab üks neist maailma miljoneist, kellest keegi ei tea, kes ta on
(ja kui teatakski, kes ta on, mida siis teataks?)-

kust paistab see müsteerium, tänav, kogu aeg rahvast täis,

tänav kättesaamatu mistahes mõttele,

reaalne, võimatult reaalne, kindel, arusaamatult kindel,

nagu asjade saladus, peidus kivide ja olendite all,

nagu surm, hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,

nagu Saatus lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.

Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin tõde.

Täna olen ma läbinägelik, nagu ma hakkaksin surema,

nagu mind ei seoks asjadega enam mingit vendlust

peale selle hüvastijätuviipe, kui maja ja kogu see tänavapool

muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub

mu pea sisemuses,

nõksatus läbib mu närve, krigin mu luid, kui rong võtab paigalt.

Täna olen ma kimbatuses, nagu keegi, kes mõtles ja leidis ja unustas.

Täna ei tea ma, kummale poole hoida,

kas vastast Tubakapoe, välise reaalse asja poole,

või tunde, et kõik on unenägu - seesmise reaalse asja poole.

Äpardusin kõiges.

Kuna mul polnud mingeid kavatsusi, siis võib-olla see kõik polnudki midagi.

Hariduse, mis mulle anti,

virutasin maja tagaaknast välja.

Põgenesin maale, peas tuhat plaani.

Aga seal polnud muud kui rohi ja puud.

Ja kui tuligi ette inimesi, olid nad kõik ühtemoodi.

Lähen aknast eemal, istun tooli peale. Millised on nüüd mu mõtted?

Mis ma tean sellest, mis minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?

Olla, mis mõtlen? Aga ma mõtlen olla nii palju eri asju!

Ja neid, kes mõtlevad olla üks ja seesama asi, on nii palju, et nii palju ei saa neid olla!

Geenius? Praegu, sel hetkel

peavad sada tuhat unelevat aju, nagu minagi, ennast geeniuseks

ja ajalugu ei jäta neist järele - kes teab? - võib-olla mitte üht ainustki,

ja kõigist neist suurtest saavutustest jääb ükskord vaid sõnnik.

Ei, ma ei usu endasse.

Igas hullumajas on hulle, keda vaevavad kõiksugu veendumused!

Mina, kellel pole mingeid veendumusi, olen ma selleski kindel?

Ei, ma ei usu endasse...

Kui paljud pööningu- ja mittepööningutoad maailmas varjavad

just praegu mõnd unelevat iseenda-jaoks-geeniust?

Kui paljud kõrged, õilsad ja arukad -

jah, tõepoolest kõrged, õilsad ja arukad -

ning sealjuures, kes teab, täidegi viidavad püüdlused

ei jõua kunagi õieti päevavalgele, ei jõua kunagi kellegi kõrvu?

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,

ja mitte sellele, kes unistab, et ta võiks vallutada, isegi kui tal on õigus.

Ma olen rohkem unistanud kui Napoleon teoks tegi.

Oma oletuslikku embusse olen ma võtnud rohkem inimkondi kui Kristus,

salaja olen ma valmis teinud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.

Aga ma olen ikka see pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi,

mis sest, et ma seal ei ela;

ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud;

ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi;

ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi seinas ei olnudki ust,

ja laulis Lõpmatuse laulu kanaõrre all,

ja kuulis Jumala häält umbeaetud kaevust.

Uskuda endasse? Ei, aga mitte millessegi.

Las Loodus kallata mu kuumavale peale

oma päikest, oma vihma, oma tuult, mis mu juuksed leiab,

ja muidu tulgu see, mis tuleb või peab tulema, või jäägu sinnapaika!

Südamehaiged tähtedeorjad,

kes me vallutasime maailma juba enne voodist tõusmist;

aga me ärkame ja ta on läbipaistmatu,

me tuleme voodist välja ja teda pole kuskil,

me läheme õue ja ta on kogu maa,

ja Päikesesüsteem ja Linnutee ja kogu Ääretus.

(Söö šokolaadi, väike tüdruk,

söö šokolaadi!

Vaata, maailmas pole mingit metafüüsikat peale šokolaadi,

vaata, religioonide õpetused pole paremad kui kommid.

Söö, väike pudilõug, söö!

Kui mina vaid saaksin nii enesestmõistetavalt šokolaadi süüa, kui sina sööd!

Aga mina jään mõtlema, ja kui olen hõbepaberi, mis on tinaleht, ümbert ära võtnud,

pillan kõik põrandale, nagu olen pillanud elu.)

Aga vähemalt saab sellest kunagi-saamatuse kibedusest

nende värsside nobe kalligraafia,

lagunenud värav Võimatusse.

Aga vähemalt on mu enesepõlgus ilma ühegi pisarata.

Vähemalt õilis see ägedus, millega heidan

kogu selle musta pesu, mis ma olen, asjade voolu,

ja jään ilma särgita koju.

(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sa sellega lohutadki,

kreeka jumalanna, välja raiutud elava kujuna,

rooma patriitsitar, võimatult noobel ja ohtlik,

trubaduuriprintsess, üliõilis ja värviline,

kaheksateistkümnenda sajandi markiis, dekolteeritud ja eemalviibiv,

meie emade-isade aegne kuulus kokott,

või ma ei tea kes moodne - sest ma ei tea hästi, mis see moodne on -

kõik see ja mis tahes, kui sa vaid võid inspireerida mind, siis inspireeri!

Mu süda on kummulikeeratud ämber.

Nagu vaimude väljakutsujad kutsuvad vaime välja, kutsun ma välja

ennast ega tähelda millegi ilmumist.

Lähen akna juurde, näen tänavat absoluutse selgusega.

Näen poode, kõnniteid, liikuvaid autosid,

näen riides elusolendeid, kes üksteisest mööda lähevad,

näen koeri, kes samuti on olemas,

ja kõik see rõhub mind nagu väljasaatmisotsus,

ja kõik see on võõras, nagu kõik.)

Elasin, õppisin, armastasin, uskusingi,

ja nüüd ma kadestan iga kerjust ainult selle pärast, et ta pole mina.

Ma vaatan nende räbalaid, vigasust ja valet

ja mõtlen: võib-olla pole sa kunagi elanud, õppinud, armastanud ega uskunud

(sest seda kõike saab päriselt teha, tegemata päriselt midagi);

võib-olla sa vaevalt oled, nagu kui sisalikult kaksata saba,

nii et see saba toimetabki sisalikuna edasi!

Tegin end selleks, kelleks ei osanud,

ja kelleks võisin, ei teinud.

Ma panin selga vale kostüümi.

Mind peeti kohe selleks, kes ma ei ole, ja ma ei vaielnud vastu ja olingi kadunud.

Kui ma maski eest tahtsin võtta,

oli ta näo külge kleepunud.

Kui ma ta ära sain ja peeglisse vaatasin,

olin juba vana.

Olin purjus, ei saanud enam selga seda kostüümi, mida ma polnud seljast võtnudki.

Viskasin maski maha ja jäin riidehoidu magama,

nagu koer, keda administraator ära ei aja,

sest ta ei tee kellelegi midagi,

ja nüüd ma panen kirja selle loo, tõestamaks, et olen ülev.

Mu kasutute värsside muusikaline essents,

kui ma vaid saaksin sind kohata kui midagi, mis ma olen teinud,

ja mis poleks vaid miski, mis jääb siia vastast Tubakapoe vastu,

tammuma olemasolemisteadvusel,

nagu vaibal, mille taha joodik komistab,

või jalamatil, mille mustlased ära varastasid ja mis ei maksa midagi.

Aga Tubakapoe Peremees tuli poest välja ja jäi ukse peale seisma.

Vaatan teda, peas paha valest asendist,

ja hinges paha valest arusaamisest.

Tema sureb ja mina suren.

Temast jääb poesilt, minust jäävad värsid.

Teatud aja pärast sureb ka silt ja surevad ka värsid.

Siis teatud aja pärast srueb tänav, kus rippus silt,

ja keel milles olid kirjutatud värsid.

Seejärel sureb tiirlev planeet, kus see kõik aset leiab.

Teiste süsteemide teistel satelliitidel on ikka midagi nagu inimesed,

kes ikka teevad midagi, mis on nagu värsid ja elavad millegi all, mis on nagu sildid.

Ikka mingi asi mingisuguse teise asja vastas,

ikka üks asi sama kasutu kui teine,

ikka võimatus sama tobe kui tegelikkus,

ikka sügavuse saladus sama kindel kui pealispinna saladuse uni,

ikka see või ikka teine, või ei see ega teine.

Aga üks mees astus Tubakapoodi (et tubakat osta?)

ja enesestmõistetav tegelikkus langeb äkki mu peale.

Ma ajan ennast energiliselt püstakile, veendunud, inimlik,

ja kohe ma tahaksin kirjutada ühed värsid, kus ma ütleksin vastupidist.

Süütan sigareti, mõeldes nende kirjutamisele

ja maitsen sigaretis kõigi mõtete vabanemist.

Jälgin pilguga suitsu nagu jälgiksin oma teed

ja naudin ühe sensitiivse ja aruka hetke jooksul

vabanemist kõigist spekulatsioonidest

ja arusaamist, et metafüüsika oli vaid ebamugava asendi tulemus

Siis sätin ennast mõnusasti tooli

ja suitsetan edasi.

Seni kui Saatus lubab, suitsetan edasi.

(Kui ma abielluksin oma pesunaise tütrega,

oleksin võib-olla õnnelik.)

Selle peale tõusen toolilt püsti. Lähen akna juurde.

Mees tuli Tubakapoest välja (kas ta pani tagasisaadud raha tasku?).

Aga ma tunnen ju teda: Esteves, metafüüsikata-mees!

(Tubakapoe Peremees tuli ukse peale tagasi.)

Nagu mingist jumalikust vaistust juhituna keeras see Esteves ringi ja nägi mind.

Ta viipas mulle, ma hüüdsin Tere Esteves!, ja universum

taastus minu jaoks, ilma ideaali, ilma lootuseta, ja Tubakapoe Peremees naeratas.

Fernando Pessoa 15. jaanuar 1928

Nägin telekast (jah, tegelikult viimasel ajal ma kõike ainult sealt näengi)
ühte kohta Roomas ja ma teadsin täpselt,
mis on nurga taga ja kuhu edasi minna.

Kõigepealt Viale delle Magnolie, on tunda magnooliate lõhna ja kuumavaid kivisid taldade all kui jalutan mööda jäätisekohvikust, mille tualetis kõlab klassikaline muusika. Veidi edasi paremat kätt rohealal mängib väike poiss osavalt trummi ja päike paneb sealsamas särama loendamatu hulga tantsivaid veepiiskasid. On lõunapoolne õhtu ja aega on palju kõigeks ja mittemillekski. Juba tean, et pimedaks läheb vara ja järsku, aga selleni on veel mõned hetked, veel on eelhämar ja oodates söön Piazza di Spagna trepil veemühina saatel pizzat. Nüüd tuleb leida Fontana di Trevi, et sinna pimedas pärale jõuda. Ja isegi eksides leian end lõpuks sealt.

Igatsen.

Igale sügisele langeb kord lumi
ja selles ei ole midagi imestada
kui mu valge tuvi pillab kogemata
kirja enne kui saaja käed püüavad
ta kinni ja võõrad ükskõiksed silmad
loevad kuid unustavad imestada

mäleta hingata
ära unusta
sügist

Kohtasin naist,

kel oli kõik

vastupidi.

Hetk ukse sulgumise ja akna avanemise vahel.

Ei tea, kas see on haiguseväsimus minus, mis räägib, aga liiga palju süüdistusi süüdistajaid süüdistatavaid, et elu enam dokumentaalfilmi kategooria alla liigitada. Ulme. Klaustrofoobiline ulme. Kas tõesti, kui uks sulgub, siis kuskil avaneb aken (võibollavõibollavõibolla).

"eet's like forgetting the words to your favourite song
you can't believe eet you were always singing along"

(feel the beat move your feet words so sweet)

Sõnad sõnadeks.

Nüristav vahepealsus või keskpärasus lausa - kontrastid hägustuvad, piirid mattuvad udu ja muda alla. Kus on see ilus värviline sügis? Nagu üks aastaaeg oleks vahele jäänud, miski puudu. Või ainult tundub, sest ma pole lihtsalt märganud?

Olgu kuidas on, sellist tasakaalu(tust) ma ei soovinud.

Tahaks, et mul oleks midagi veel öelda...

...

...

...

...

...

...





Eip. Ei tule.

Reverse.

Mul pole midagi öelda. Kas peaks? Minevik on ära olnud. Olevik lihtsalt on. Tulevikust ma ei tea veel midagi.

Tahaks äravõõrdumist tagasi pöörata. Aga näed, pöörasin hoopis kella ja elasin sama tunni uuesti üle. Endiselt peaaegu elus. Endiselt.

I go nowhere high, go nowhere warm.

Täna olid isegi iga mu varajase hommiku tervitajad varesed vait. Tuul loopis vihaselt puuoksi ja need kakkusid hirmust peast peotäitega lehti ära. Nagu mõni õudusfilm, millele ise õõvastavat muusikat teha maailma kõige häälest ära oleva klaveriga. Ja nii külm on...

360 kraadi.

http://www.youtube.com/watch?v=Q5Q_bNiDaTA
http://www.youtube.com/watch?v=5lgCrXzHc1Q

Ei tea kui kaugel praegusest kohast on täielik mittehoolimine...

Pierre Aviat - I see you everywhere

Kui keegi selle loo saab kuskilt päriselt kätte(arvutisse), siis ma oleksin jagamise eest väga tänulik.

tunde midagi ütlemata

sisse hingata põlevat aega

veel üks ja veel pole vaja

rääkida sõbraga tähetornidest

langenud kindlustest kaugustest

langevaid tähti mis soove

ei täida ei tühjust

ja puult kukub sügist

liig vara läeb pimedaks

liig hilja valgeks

me kukume enne

kui tõuseme ja

kaotame enne

kui leiame

ära ütle

ma tean

Tahaks maa alla vajuda.

Päriselt. Ükspuha, mis mind seal ka ei ootaks, asi ei saa olla väga palju hullem.

Liim ja killud. Nii see käib viimasel ajal. Kell näitab: "It's too late" ja on öö.

Käisin täna "Dublant'i" peaproovi vaatamas, esitajaks Mängijad, noored Viljandi näitlejad + Alo. Lavastus ise oli muhe romantilis-dramaatiline komöödia-põnevik. Sisaldas endas nii mõndagi paeluvat + etteaimavatavat lõppu twist'iga. Tore, et on veel neid, kes teevad midagi puhtast rõõmust seda teha. Soovitan.

Tegelikult sain ma tänu sellele etendusele ka rikkamaks. Kuigi võibolla mitte väga reaalselt, siis vähemalt paari artisti/laulu võrra - Mark McAdam (tema laul on etenduse tunnuseks) ja Au Revoir Simone(algselt arvasin, et see on laulu pealkiri), keda soovitas kallis Youtube.com, kui üritasin Mark'i kuulata.

Kahjuks ei leidnudki youtube'st McAdam'i "Too Hard"'i , aga ARS'ilt see eest järgneb üks parimaid muusikavideosid, kusjuures isegi mitte ametlik vaid fännivideo (võimalik, et ma ei ole oma käefetišiga objektiivne arvaja).

Böö! (Nojah, tunduski uskumatu...)

Aga v2hemalt on see p2ris vahva ja uhke, arvestades, et ajakirjanik tegi intervjuu ajal põlve otsas m2rkmeid ja j6i samal ajal kohvi.

Üldiselt on ikkagi - "oehhhh!"

Kas Sina tead, kuidas ohkab kergendusest noor pirnipuu, kui korjad ta lookavajund okstelt pirnid?

Bergen-Oslo-Stocholm-Tallinn-Tartu

Oeh. See võtab kõik kokku. Olen bäkk (nagu ka täpitähtedest järeldada võib).

09:09 09.09.09 pöörasin healjuhul külge. Kummalised unenäod. 

Aga nagu juba kohane, siis kahte ööd samas kohas ei maga. Ehk siis maale. Vanamal sünna.

Paipai. Varsti näeme.

Tartu-Tallinn-Stockholm-Oslo.

Mida ma nyyd sellest mitmest riigist rååkisingi?

Vahet ei ole.

Kui keegi mu någu peaks unustama hakkama, siis praeguseks olen bussiistme, mere, tikutoosisuuruse kajuti ja veelkord våga ja veelrohkem bussiistme någu. Nii mønegi inimese arvates olen ka kohalikku någu niiet imagine that.

Peale eesistujate peanuppude ja kollaste istmekatete kåisime tåna ka Vigeland\i pargis. Panen pilte kunagi. Våga møjusad skulptuurid - perveerssed ja vøimsad.

Aga nyyd tikutoosist veidi suurema aga kajutist just mitte privaatsemasse hostelituppa.

Adjøhh.

Au revoir, Tartu!

Oeh.

Nüüd rääkimata linnadevahelisest liiklusest siis nüüd läheb veits käest ära ja hakkan rääkima riikidevahelisest seiklemisest.

Göördi-göördi ja siis Trollimaa.

Tagasi 08.09.09. Ja siis järgmisel päeval saan tähistada oma mitmekordse lemmiknumbriga lemmiknädalapäeva: 09.09.09 kell 09.09 on kolmapäev! Nr 9 ja kolmapäevaga on mul mingi klikk. Tähistagem.

Asendustegevuse juurest taas pakkima nüüd.

Paikõik!

The nicest thing.

I wish you would never forget the look on my face when we first met.

Oh, lets pack a picnic and well go for a drive. Well go to a funfair and go on all the rides. Well climb up a mountain and well take in the sights, well jump in a plane and fly. If you want you can come back to mine. Well drink some coffee and you can spend the night. Well do anything that makes you smile, cause your smile is beautiful and it makes me happy, cause your smile is beautiful and it makes me happy.

Vbndst, sügiseeelne vaakum on mu nii nii tühjaks imenud, et ei suuda isegi suhelda. Küll kogun, siis...

Praegu on ainult tunne, et kui saaks kuskile ankru maha kinni visata, et kuskile paigale jääda, aga ei saa. Kodu mängib praeguses elus väga väikest rolli, siin käin ainult magamas, kui sedagi. 

Hetkel aga maale mett võtma. Mesilasefoobiku unistus!

Homme viimane tööpäev enne taaskordset puhkust. Ja siis esmaspäeval Norra. Teen endiselt kilometraažirekordeid vist.

Lühikokkuvõtetes,

L.

Eile sai näitus üles peale pikka küürutamist ja kleepimist ja lõikumist. Kummaline oli näha korraga kõike seda, mida varem enda peas ühekaupa näinud olen.

Natu nagu kardan.

Natu nagu võiks see tunne olla see, kui su laps läheb esimesse klassi. Mis tuletab meelde, et see aasta on juba teine aasta, kui 1. september saab olema lihtsalt üks nostalgiline päev.

Hilissuvine.

My kind of rain.

/.../and the broken umbrellas like dead birds /.../

/.../and you take on the dreams of the ones who have slept here
and I'm lost in the window, and I hide in the stairway/.../

/.../they all started out with bad directions/.../

/.../and the girl behind the counter has a tattooed tear
one for every year he's away, she said
such a crumbling beauty, ah/.../

/.../and I've seen it all, I've seen it all
through the yellow windows of the evening train.../.../

T.Waits

(Dis)plays.

Mälestustelappamine käib. Näituse heaks olen juba mitmeid päevi ohverdanud ja pilte edasi-tagasi klõpsutanud. Igatsus on, nagu alguses. Kõik pildid on hoopis värvilisemad peas ja lõhnad tulevad meelde, süda hakkab kiiremini lööma ja jalad lähevad nõrgaks. Nagu armudes. Aga tegelikult on viimasel ajal on nii-tuim-nii-tuim olnud. Ja üllataval kombel oli see nii kuradi nauditav, kuigi nüüd maksab see kõik kätte.

Kõik mu ümber ja sees räägib sellest, et muutustetuuled teevad ilma. Kui ainult suudaks hirmust ning vanadest asjadest lahti saada, sest muidu ei mahu uus ära ja lähen lihtsalt lõhki.


Pean iseendale meenutama Zen munga ja üle ääre ajava teetassi juttu. KUI PALJU olen seda juba lugenud ja kaasa noogutanud, teistelegi rääkinud, aga ise ei suuda ikka veel praktikasse rakendada. Õpetada on ikka lihtsam, jaaajaaa.


Aga tegelikult olen ma kaitstud, sest elu läheb oma loomulikku kulgu. Kõik on hästi.


Jah, Laura, waytogo!

Kõik oodatud: 18.08.09 kell 17.15 , BAM'i (Jaama 3B, Jõgeva)

Eucalyptus.

I'll plant a row of eucalyptus and they will grow up to protect us. They'll block the rain with their salty leaves. They'll keep the wind from our short short sleeves. Well if he comes and tries to find us, we'll just grab hold of the branches above us and we'll sit up here, we will wait a year. We'll come back. We'll come back when the coast is clear.

Oh no... It's a row, a row of stumps surrounding us. It's bright and cold and lonesome. We must have cut them down in our sleep. In our sleep we must have cut down all the trees. Oh no.

And now the wind, it hits our sleeves, it's freezing, we got colder, older, we got older without those trunks surrounding us. I can see for miles tonight and I think I see a distant light and I need to find out what those are. Goodbye, goodbye, goodbye.

Sorry about the stumps. Goodbye, goodbye, goodbye.

You're sitting here on bloody knees, where once were eucalyptus trees. See you in the night, goodbye, goodbye, goodbye.

Oh no...

(The Deadly Syndrome)

No tere.

Halleluujaam, täna siis Oakenfold, pärast kelle esinemist jahutab rahva maha mingi tädi. Fafa.

Tegelikult loodan ma väga, et laulukal püstijalu hüppe pealt magama ei jää, uni on kättemaksuhimuline, sest mina võitsin täna öösel teda 1/0 seisuga. Jälle. Üle pika aja. Sai ka Emajões suitsu tehtud ja kõikvõimalikud pubid ja baarid, sillaalused ja Herne poed ära külastatud ja 2 pakki suitsu tehtud. Hommikul jäi tööleminek nii hiljaks, et oleksin peaaegu bussist maha jäänud. Nüüd kella ühest saab tööpäev õnneks läbi ja saan end Tlna magada. Siiski oman väikest mõtet, et peaks endale väetimad sõbrad valima - sellised kes öö läbi töllerdada ei viitsiks.

Ahjaa, Kärdu soovitas eile head laulu, peaaegu ei mäletanud enam nime, aga läbi hägu siiski sõnad:

if you were here, I could deceive you

ja edasi tänu google'le

and if you were here, you would believe
but would you suspect my emotion wandering?
do not want a part of this anymore

(Cary Brothers - If You Were Here)

Tegelikult ongi mulle aitab sellest emotionally un/available asjast. Uued tunded valitsevad... või siis olen ma ennast totaalselt ära petnud. Igatahes feels different, feels like not giving a sht.

Praegu mõtlen pingsalt näituse asju läbi. Etsiis 18.08 Jõgsis (BAM'is) "Valgus ja värvid". Hetkel olete veel oodatud. Sest ma ei tea veel, mida üles panna ja kas ma üldse oma nägu näidata julgen, kui selle välja mõtlen xD Siuke äge ootusärevus.

then I'll be the rythm and you'll be the beat

and love, the shoreline, where you and I meet

(Lykke Li - Melodies And Desires)

Kuulake ka:

http://www.youtube.com/watch?v=WMHL1Eqrq6k

http://www.youtube.com/watch?v=_7Z1ZtIiuPA

I'm good, I'm gone!

Tsau!

Today's fortune: Today might be a great and wondeful day. It depends on you.

Edit:

Today's fortune: Today might be a great and wondeful day. It depends on what you did last night.

Tegelikult ei olegi mul midagi öelda. Prääks.

Nostalgiaplombiir.

Vahel tulevad vanad head asjad jälle tagasi, nagu see soe tunne, see lapsepõlve värviline plombiirimaitseline suvemälestus.

Vahel tulevad inimesed tagasi ja siis on veel soojem ja veel värvilisem olla. Nagu seebimull päikesepaistes! Aga kauapüsiv. I wish.

where ever it goes

I always know that

you make me smile

please stay for a while now

just take your time

where ever you go

(Colbie Caillat - Bubbly)

Evening rain.

I can't stand to see the morning come
while the evening rain's still falling
I close my eyes
It doesn't work
I can hear
tomorrow






Olen endiselt väsinud nagu rattas jooksev orav, kes seisma jääda ei saa. Mul on siiski tõesti hea teid kõiki näha ja naerda teiega koos, aga vahel on ka hea jõuda koju. Rõõmustada, et kass lubab hea meelega endale pea peale musi teha ja siis peksab vastuseks oma pead vastu mu õlavart ja topib saba üle klaviatuuri ja varjab samas ekraani. Njäuh.

Homme veel lühike päev tööl, siis üks vaba ja siis lühike päev ja siiiiiiiiis on folk. Ohhoo!

Igatsen. Noorust.

Viimaseid päevi iseloomustab:

*Vanamal diagnoositi kopsupõletik ja lõpuks ometi osatakse teda ravida. K. ärkas koomast ja küsis pardipraadi ja ööbikukeeli ja kaaviari ja keefiri.

*Vein ja viinamarjamahl? Vein ja viinamarjamahl!!!

*Poleks ise selle peale tulnudki!



Gen'is on üle pika aja jälle hea. Suitsuruumis õllepannkooki süüa ja nii.

Ja niisama omailmas.

Foto: Kärt

Kui ainult magada ka saaks.

Surmasõlm.

See kõik on uni. Ma ärkan üles ja kõik on hästi.

Tegelikult on praegu vist ainult unedes kõik korras. Reaalsuses on katkised, haiged inimesed ja ma ei saa parata. Ei saa isegi mitte olemas olla, ainult soovida. Aga praegu on madalseisuga võrreldes isegi paremuse poole liikunud ja lähitulevik või veidi kaugem tulevik näitab, kas tahte ja heade mõtetega saab paratamatuse vastu.

Vähemalt mina hakkan jälle mõtlema, kui piiratud meie aeg siin ikkagi on. Võiks ju elama hakata või nii... Enne kui peas mõni veresoon lõhkeb või tõbi seinte vahele sulgeb.

how edged are
the arches of these
blades of grass

take a breath
you're tied to this
life with a

death knot

"For once you have tasted flight you will walk the earth with your eyes turned skywards, for there you have been and there you will long to return."

Leonardo Da Vinci





Õige inimene, kellele oma temperamenti näitama hakata ja õige aeg, kuna seda teha. Mitte. Sitasti on. Pärisväga. Loodetavasti ei saa ma kinga (kuigi uued kingad meeldivad mulle väga ja nendega oleks vähemalt põhjust minna). Vabade päevadega on ka kehvasti, seega ära haihtuda ei saa. Peab lihtsalt lootma, et see tänane vaibub. Kui ma seda ikka tahan.

sina otsid valget purje,mina otsin maad

sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel

tuule suund on nord nüüd on minu kord

teha tormi sinu südames

Magasin sisse täna väga haledalt. Haledamalt kui tavaliselt, sest mul polnud isegi äratuskella helisema pandud. Nüüd, et oma sissemagamise haledust vähendada, panen siia ühe ilusa pildi.

Nii, aga vähemalt olin eile täies riietuses ja meigis ära vajunud, niiet oli tarvis ainult üles tõusta, välisukseni kõndida, jalanõud jalga libistada ja väljuda. (Tööle jõudes meenutas vaade varvastele, et panin eile erinevad sokid jalga ja täna paistavad need tööjalanõudest välja. Õnneks kõik nagunii teavad, et ma veidrik olen.)

Lugu ka teemasse (embemine ei õnnestu, niiet peate klikkima):

http://www.youtube.com/watch?v=UDb-GgKQt4I

Artsy.

http://milt.pri.ee/

http://www.diemchau.com/

Elu mõte, elumõte, mõtteelu, mõte elus.

Mõte, mõte, mõte, mõõ-tee. See hakkab imelikult kõlama peale pidevat kordamist. Nagu ka õrn, õrn, õrn, õrrrnn, mis ei kõla üldse õrnalt enam.

Igatahes olen liiga palju elust mõelnud viimasel ajal. Sellest kus, miks ma olen ja kus olla tahaksin. Eile nii L. kui ka M. konstateerisid, et kui mõtlemiseks on liiga palju aega, siis läheb kõik metsa ja keeruliseks. Aga kui kõk ongi juba segane, mis seal siis enam.

Tabletid ei ole mõjunud. Või vähemalt ultraheli järgi. Arst ütles, et on veel üks võimalus, enne radikaalset ravi. Fknhell, kui sa ennast haigena ei tunne, siis sellised asjad võtavad korraks jalust nõrgaks. Peale pmst läbi poolvesiste silmade tehtud kõne suutis issi mind maha rahustada, et tegelikult tuleb lhtsalt rahulikult võtta ja võibolla ka oma elu mõnesmõttes radikaalselt ravida. Enne septembrit või oktoobrit mul Eestist siiski plaani lahkuda pole, kuigi tahaks. Vähemalt on õues hea olla, sest valitseb piisavalt vahemereline kliima. Ja need õhtused kuumapohmakad. Mmm.

Vaatasin eile kahte päris head filmi. Väga teemasse vähemalt minu jaoks.

Esimene oli film, mida ma juba kaua ootasin - "How to be" (2008). Draama/komöödia. See film on veerandelukriisis (quarter-life-crisis) vaevlevast luuserist, kes ei tea, kes ta on ja kes ta olla tahab ja süüdistab kõiges oma vanemaid. Ta palkab isikliku elutreeneri ja peale seda läheb kõik veel hullemaks, kuni mingil kummalisel viisil saab aru, et ta ongi see ja seal, kus hetkel olla tahab. Filmis on palju häid dialooge ja _huvitavaid_ karaktereid. Üks parimaid dialooge on Art'i ja tema peegelpildi vahel filmi lõpus, enne lavale esinema minekut. "You're not nobody, you're somebody. You're one of the greatest songwriters and they'll gonna love you for it. Ok? Listen, you have as good rights to be out there as anybody else. Yeah, I know! Yes, just do it, alright?" Unustasin mainida head muusikalist skoori, näiteks üks laul sisaldab minu jaoks kogu filmi pointi. "We'll always love you but that's not the point":

Teine eilne film oli "Genova" (2008). Draama. See film näitab ühe pere elu peale autoavariid, kus armastatud ema saab (ilmselt noorema tütre süül) surma. Võimaluse ajel ja muutuse vajadusel otsustab isa koos tütardega Itaaliasse kolida. Iga pereliige elab traumat omamoodi üle - pereisa üritab oma naise olemasolu ignoreerida, vanem tütar süüdistab kõiges oma õde, kes kujutab ette, et ema on koguaeg tema kõrval. Kuigi tegemist on siiski väga reaalse tegevustikuga, täiesti päriseluga, ei hakanud kordagi igav, sest režissöör suutis oma erinevate filmimistehnikatega mind täiesti filmi sisse tõmmata, mis oligi eesmärk, sest filmi läbiv mõte ja lõpp jäid liiga lahtiseks, et mingit sügavamat pointi sellest kõigest otsida. Pidigi lihtsalt protsessi nägema. Ilmselt. Igatahes soovitan kindlasti, elamuse pärast, kui keegi kuskil käpa sellele dvd'le peale saab.

Nii, tänaseks vsjo. Siesta on peaaegu läbi :D

One of these days and it won't be long
you're gonna look for me and I'll be gone
one of these days and it won't be long
you're gonna look for me and I'll be gone

one of these days and it won't be long
you're gonna look for me and I'll be gone
one of these days and it won't be long
you're gonna look for me and I'll be gone

I'll be gone
I'll be gone
I'll be gone
I'll be gone

one of these days and it won't be long
you're gonna look for me when I'm gone
when I'm gone
said I'm gone

one of these days
one of these days
one of these days
one of these days

one of these days and it won't be long
you're gonna look for me when I'll be gone
when I'm gone
said when I'm gone
when I'm gone
when I'm gone
said when I'm gone

gonna look for me

Lõpuks ometi!

... kuulen, et ka VH juhtkond mõistab öötööd samamoodi nagu minagi - valves olles saab haiglas magamas käia nagu odavas hotellis.

So my sense of reality and sleeping times are both really totally messed up.

But I'm home. Somewhat gladly.

(mis siis, et mu taimed on kuivanud ja kass kannatab tähelepanupuudulikkuse all ja mitmed siiani püsinud asjad on kuidagi täpselt äraoleku ajal muutunud)

Rome (L). Varsti rohkem pilte retkest.

Üldse jagavad mu armastust 3 linna: Tartu, Rooma, Cork.

Today's fortune: The world is a tragedy to those who feel, but a comedy to those who think.

Naljakas on küll. Kuidas aeg lendab.

Alles istusin nõutult oma kohvri kõrval ja nüüd olen juba järgmises sihtkohas ja reedel tuleb jälle kohvrit vedama hakata, et laupäeval koju jõuda.

Aga kes teeb mulle 3 maali, mis näitusele peaksid minema ja kes tahab veel peale nii paljusid elamusi tagasi rutiini minna. Tahaks hoopis kuskile pikemaks ära minna.

Reisipisik vist :)

Mediterranean.

Olen elus
rohkemgi
eelseisvast
lahkumisest
kurbust
tundnud
aga seegi
kord need
piiniad j22vad
mu sisemulda
kasvama.





Enda pilte kyll ei saa veel arvutisse laadida, aga sellel piazzal ma eile k2isin. R22kimata sinisest merest ja mustast liivast.

I don't want to add anything more.


Arrivederci!

Tund aega veel kohvrit pakkida.

Kuulete minust järgmisel neljapäeval, sest umbes-täpselt 10,5 tunni pärast olen ma Roomas.

...and they will save Rome once again.

"the road is out there calling me away"

Reisieelne stress, as always, kõhus keerab ja tööl olles tuleb nii kohutavalt palju asju meelde, mida võiksin praegu pigem teha. Aagh.

Ja samas ma ju tean, et kõik laabub just nii, kuis peab.

Kotid.

Everything will look perfect from far away in 6 days or so.

Aitäh, mu Katile, tänu kellele leidsin enda jaoks jälle uue lemmikartisti ja hetke vaieldamatu lemmiklaulu. Bändiks The Postal Service ja lauluks Such Great Heights nii äsjamainitud esitaja remiksina kui ka väga minuliku originaalina Iron and Wine'lt. Kaunisch!





"I am thinking it's a sign that the freckles
in our eyes are mirror images and when
we kiss they're perfectly aligned
and I have to speculate that God himself
did make us into corresponding shapes like
puzzle pieces from the clay
true, it may seem like a stretch, but
it's thoughts like this that catch my troubled
head when you're away when I am missing you to death
when you are out there on the road for
several weeks of shows and when you scan
the radio, I hope this song will guide you home

they will see us waving from such great
heights, 'come down now,' they'll say
but everything looks perfect from far away,
'come down now,' but we'll stay...

I tried my best to leave this all on your
machine but the persistent beat it sounded
thin upon listening that frankly will not fly.
you will hear the shrillest highs and lowest lows with
the windows down when this is guiding you home"



Muidu on kõik hästi. Juuksekatastroofi pole veel olnud, veel. Pole nagu aega ega võimalustki olnud. Eilne väsitav päev oma hektilise perekonnaga päädis imeliste punaste lakknahast sandaalide omandamisega ("hey, I put my new shoes on and suddenly everything is fine") ning üks hiiglaslik Kohver jäi täna hommikul välisukse kõrvale ootama, et ma temasse 5 päeva jooksul tulevase 2 nädala elu pakiksin ja üldse on palju teha, sada asja korraldada ja nii kohutavalt vähe aega ärasõiduni. I am above it, though, I think!

Tegelikult ei teagi, kas ma ei suuda enam oodata või tahaksin, et jääks rohkem aega. Mõtted on juba ära lennanud igatahes.

Tahan juukseid lõigata, aga ei tea kuidas. Nüüd kammin google't ja mõtlen (mis juba iseenesest kõlab imelikult), aga see, et ma pole juba esimesse ettejuhtuvasse juuksurisalongi sisse astunud ja midagi ära teha lasknud on küll fapustav. Mida veel?! Nüüd leian, et tahaks sellist soengut (ojaa!):

Palun? Kasvõi natukeseks ajaks. Njämm.

Tänase päeva sõna:

decadance - dekatants

Mis tähendab innovaatilist tantsu(stiili). Oojaa :)

Uni all tühja taevast.

Tänahommik on uni
ent olen võinud sest
vaid und näha

silmi sulgenud
pelgalt kulgemiseks





äkki

kohale jõudnud ja
oodanud muud

mitte

nii teravaid varje
et endagi servadest
tahaks mööda astuda

et ei lõikaks mu sisse
et ei lõikaks must välja

teepervel õndsas unes
puhkenud pirnipuid
kui laokil pilvi

all paljaks kistud taevast.

Ma just komistasin pistiku seina küljest ära. Oh mind! Kui see oleks kodus juhtunud, siis oleksin ilmselt hakanud ise pahteldama ja nuhverdama, või veel parem - super attackiga tagasi seina külge kleepinud (sest super attack aitab alati, aga just täna pole mul seda kaasas), et lõpuks elektrilöögi tagajärjel surma saada. Loomulikult juhtub see hoopis tööl, kus on tore ühele alati ringi jooksvale onule helistada: "Tere, meil ripub üks pistik seina küljes". Ja kui ta peaks küsima, et kuidas, siis valiksin selle elektrilöögi järgse surma, sest kes ometigi koperdab juhtme otsa nii, et suur tugev pistik tuleb seina küljest ripakile. Deem. Jah, ma pole veel helistanud, las see pistik hetkel hängib seal. Kui nalja saab, eks siis raporteerin.

Jep, endiselt ärkvel.
Eip, enam mitte täis.
Isegi mitte kurbvihanerõõmus,
vaid villand on sellest pidevast

draamast.

guns & butterflies

Ei taha praegu midagi öelda. Ainult endale meelde tuletada, et tuleb selgeks saada üks oluline elutarkus - Selliseid asju ei tehta ööl vastu tööpäeva. Õõk.

Täna Vanemuises ütles keegi laval, et ta vaatab õue ja sealt paistab sügis. See kõlas liiga õigesti. Hirmutavalt. Õhk oleks nagu juba kuumusest väsinud ja rohelus kõik oma aja ära elanud. Õhus on hirmu, võiks öelda, et midagi kohutavat on tulemas. Aga ei, ma ei lasku sellele rohkem mõtlema.

Viinapuuväätidel on pungad juba teist aastat mu silme all rõdul kasvamas. Tegelikult praegune kevad on kuidagi väga teistmoodi. Mina olen teistmoodi. Armutum, arutum, kaugem, tuimem ja veel midagi.  Valmistun ärasõiduks märgatavalt liiga vara ja... Mai saab piinav olema. 200+ töötundi.

But I'll need it.

Work just to know you're alive.

it's not an accident 
you meant to touch me 
and that's exactly why I'm here 
a trick of confidence 
twenty years inside 
you're exactly what I need 

but I bide 
don't have time to play 
so put your toys away 

don't take it easy 
why should we take easy yeah 
should we take it easy

See variant Easy'st on teistmoodi, kui see, mis mul arvutis, aga fknhea. Enjoy Easy. Kõlab nagu mingi reklaam, aga eks ta olegi. Mis tuletab meelde, et Coca Cola putukatega ad on üks parimaid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Humm-yeah. 

I break into the park 
with the insects 
stricking up the costume ball 
the light is lovely here 
in the neon glow 
I could never want for more

Mu kass murdis just kärbse maha. Pealtnägijana ütleks, et külmavereline mõrv. Sõi laiba ära ka veel pealekauba. Kevad.

Emiliana Torrini - Heartstopper

And coffee's pouring out my ears,
it's the only thing they have in here.
The blackest coffee you will ever see,
another coffee it's on the house.

Ha!

Ma olen oma elusse liiga negatiivselt suhtunud. Lausa nii hästi läheb, et täna sain teate oma 28st kasutamata puhkusepäevast esimesel tööaastal. Woot! :D

Ja seiklused sarnasuse teemadel õega jätkuvad: korduvad segiajamised, korra on kaksikõdedeks peetud ja töökaaslased arvasid täna, et pildil olev õde on mina. Ise küll ei ütleks, aga noh, vähemalt olen ma K'st 10 cm pikem. Et siis palju õnne sünnipäeva puhul, K! Ha!

Ahoi! Kogu mu blogilist on lihtsalt vait. Ainult üks videopostitus ja teatrimuljetus mitme päeva kohta. Varsti pean suvaliste tüüpide blogisid lugema hakkama, kuid mis tolle infoga ikka peale hakata. Ah? Mh?

Olguolgu, olin isegi blogilises mõttes 10 päeva täitsa vakka, aga ei tahaks mingi trendialgataja olla. Tegelikult võiks vist päikest süüdistada. Ja seda tuult, mis (mõistusele) tuule alla teeb. Tõega. Inimesed nagu lendleks mööda tänavaid, ikka tuule suunas, sest vastutuul on nagu sein. Ja siis tuleb ikka nii suure hooga vastu seina joosta, et võimalikult katki läheks. Vähemalt nii on see merelinnas Viljandi.

Aga põnevat uut nädalat siis, vaiksed inimesed!

Mg. tutvustas täna minu jaoks uut artisti. Päris huvitav. Uurin lähemalt ja kui midagi veel head selgub, küll siis annan märku.

Lifesaver.

Täna ma ei päästa kedagi,
täna mind ei päästeta.
Täna alati jään hiljaks
kuhugile kellegagi.

Homme Tallinn. At least now I have a suitcase to carry my life with me on wheels.

lifesaver
your timing's really strange
catch me later
but can you please be late

and it's funny how your thoughts think they're right at all
and it's funny how your cause makes no sense at all

lifesaver
let's play a little game
catch me later
but make sure you'll be there late

and it's funny how it seems you're doing things
and its funny how you find your peace of mind

lifesaver
I'm cancelling our date
lifesaver
It's time you had a break

lifesaver
I'm cancelling our date
lifesaver
my saver



Grazie, Emiliana Torrini. (you bring out the soft side in everyone)

I'm so wasted right now. And it doesn't even feel bad.

*but they already saved Rome once before?*

need ei ole veel need
pilvealused päevad
mil võiksin tahta öelda et
sellest piisab sellest juba
peaaegu piisab

aga haned tulevad
haned tulevad ning
karjuvad hieroglüüfe suurelt
üle valge uduse lae ja
ma ei saagi aru mida nad
täpselt tahavad öelda
(kas jälle on Rooma
päästmise aeg?)

ma näen

täna ei ole see päev
mil tahaksin ise tahtmatult
sulle valgesse lakke suuri musti
mõistmatuid sõnu kiljuda

võiksid ju ometi
ise aru saada


before we start to like this
let's save ourselves

emiliana torrini - fingertips

before I can open my all to eager eyes
everything changes from the oceans to the skies
perpetual emotion sadder place by me
everything's breathing my air in all of tree

yet my fingertips
have a special sound
yet my fingertips
they go around and round

this comical wisdom
creeps into my brain
away of my nerve
and also free of pain

yet my fingertips
have a special sound
yet my fingertips they
go around and round

pa-pa-pa-ra-raaa-a
pa-pa-pa-ra-raaa-a

electrical current
hallowed be thy name
live my emotions
and vanish all my shame

yet my fingertips
have a special sound
yet my fingertips
smell of sudden ground

before I can open my all too eager eyes
everything changes from the oceans to the skies

yet my fingertips
have a special sound
yet my fingertips
they go round and round

pa-pa-pa-ra-raaa-a
pa-pa-pa-ra-raaa-a

Olgu see tänase päeva lauluks, sest haned moodustasid selle saatel Lossimägede kohal taevas kummalisi kujundeid.

Viljandi tänane õhtutaevas oleks väärt väga paljut...

Päev oli nii kummaline, kui peale valusalt sisselõikavat hommikut tõmmati järsku kardin eest ja ehmatusest suletud silmad võtsid ära tõenduse, et ei ole veel roheline. Kõik teised märgid rääkisid ilusamat, selgemat keelt.

Aeg. Tundub, et mida vanemaks ma jään, seda kiiremini kõik mööda vuhiseb. Ei jõua pilgutadagi, kui äkki olen kaotanud mõne sõbra ja siis ühel hetkel hämmastusest silmi hõõrudes ei mäletagi enam seda põhjust, miks ta kadus, miks teda vahel hiljem igatsesin, vihkasin ja unustasin. Või kuna oli viimane kord, kui nägin neid sõpru, kellele tihti mõtlen ja kellega ikka ja jälle räägitud, et peaks kokku saama, aga...

Aga ma sattusin täna geniaalsele lehele. Etsy.com. Eriti jäi silma üks kasutaja, Timeless Trinkets, kes teeb vapustavaid ehteid kasutades vanu nööpe, kellasid, võtmeid ja mida iganes taaskasutatavat. Vao. Tahaks kõiki neid asjandusi. Palunpalun. Ja kõigele on nii ideaalsed nimed ka pandud. (Do I sound like I'm 16? Cause I am... 24.)

Neid sooviks eriti:

"Wherever you are" (compass earrings $12)

"I'm late to a very important date" (clock earrings $14)

Et siis järgmine must-have on kelladega kõrvarõngad, rääkimata must-have suurest mustast ratastega reisikotist. Sest täpselt kahe kuu pärast teen reisi Roomast Hamburgi. Woot! And I'm still 24. The clock is ticking, but who's counting.

"We sit and do our time like pennies in a jar"

*tick-tock-dick-dock-quack-smack*

Sunrise, sunrise.
Feels like morning in your eyes.
Haven't seen it since the last time
no morning has come.



Good old times of sleepless nights. Everything's alright, you just don't know it yet.

Ma ju nägin sel aastal juba oma kirju liblika ära. Nüüdseks on neid kohtumisi mitmeid.

Brr-flop-flop.

Haned tulid eile. Olin just koju jõudmas, kui midagi võimsat mu peakohal häälitses. Taevas oli tume ja õhtu jahe, nagu ühele varasele kevadööle kohane, ja suure V-tähe nägemiseks pidi veidi pingutama. Oh, taevas, lõpuks ometi!

Eesti otsib lemmiklaulu. Kogu selle hordi realityshow'de ja muude vaimuvaevajate on just mainitud saade meelihellitav. Norida muidugi saab, aga mitte selle saate mõtte kallal. Nii armas, et nad said Tartu tänavate tuttavad näod endi lemmiklaulusid kaamera ees laulma. Mina ei julgeks, aga lemmiklaulule mõeldes kerkis ikka üks esile, mis nüüd juba pikemat aega heliseb. Isegi objektiivselt võttes (kui sõnade autor poleks üks mu kalleimaid sõbrannasid), ses pole midagi, mis ei vihjaks ühele korralikult südantsoojendavale lemmiklaulule, mida saab ikka ja jälle igas asendis ja hetkes kuulata. Tervitused Sulle, kallis K, ja Bonzo'le, Tõun'ile ka (neid saab Gen'is varsti kevadtuuril kuuldanäha, wii! 28.04.2009 /19.00/Tartus Genialistide Klubis)

http://www.bonzojatoun.ee/esikylg.html

http://genklubi.ee/kava.html

Meekarva taevas su ärgates kõrval

mesised mõtted ja mesine meel

mee moodi mahe ja magus ja armas

Sinuga rääkida mesine keel

mee lõhn ja värv mu südame ligi

oled mu päike ma olen su kuu

aja ja ruumi must nukrus kui pigi

hajub kui naeratab mulle su suu

meemõtteis päevad täis leebust et olla

natuke veel ja veel kauem täis tuld

peale meid tulgu kõik mis tahab tulla

minu sees sina on kallim kui kuld

meevärvi liivaks muutun su ümber

rändurid kõrbes las maitsevad vett

seni kui hingest nii palju on anda

armastust magusat jagan kui mett

puudutus õhkõrn su hommikuvalgel

Sinuga ärgata lõputult võin

see mis nii valus nüüd äkki on selge

Jumal meid meelega rumalaks lõi

(Kati)

I hurts. Ükspäev läksid Nohu, Köha ja Palavik ära. Siis tuli Valu Labajalga ja ühel hetkel 2 päeva pärast läks ära. Siis tuli uus Valu, hullem valu, mis haarab peopesa, küünarvart, mõlemaid randmeid ja ühte sõrme, pluss paremat põlve. Südame alt ka valutab. Äge. Mulle meeldib, kui ei pea väga millelegi muule mõtlema, kui praegusele hetkele. Näiteks sellele, kuidas kohe ja praegu sellest valust lahti saada. Nädalavahetus oli tore. Kodijärve. Sun'n'stuffs. Valus on ja oleks rohkem kirjutada. Miu.

Haha. Siin siis see kuulus jazz-cover DM'i Personal Jesusest. Irw.



Nagu päris!?! xD "Reach out and touch faith" kõlab nagu soundtrack Seksile ja Linnale. Aga pole isegi hullu.

Ma täna juba veidi reaalsemalt mõtlesin seda, kuidas 2 kuu pärast Vahemere äärde jõuan.

Ooh-la, people! P!ATD on lasknud välja uue täesti teistmoodi laulu. Ma ei suutnud seda uskuda, aga see on isegi väga hea. Video on ka äge. Loomulikult mingigi kvaliteediga videot veel youtubes pole. Kuna Panic! on nagunii suhteliselt halb live-band siis vastab järgnev video päris hästi reaalsusele, aga loomulikult võite seda pilti(!) ja heli veidi paremana ette kujutada. British looks iz nice. I like.

Nüüdseks on möödunud 8 päeva sellest, kui ma koristamist alustasin. M. ütles, et see ei ole enam koristamine, vaid marodöörlus, mida iganes ta ka ei mõelnud sellega, aga päris põhjalik olen küll olnud. Lõpp peaaegu paistab (selleks korraks). Võiksin lausa põrandale imikuid roomama lubada. Või noh, järgnevad 3 päeva, kuni Latte pole suutnud taas igat ruutmillimeetrit sellest korterist enda karvadega katta.

Kirjutada tahaks. Aga mida vähem kirjutan seda kaugemaks kõik muutub. Olen juba peaaegu liiga maa peal. Kui see üldse võimalik on, et mina ja liiga.

Ok, side lõpp.

2 päev purjus. 2 päev teen suitsu. Kui vaid oleks reaalne põhjus maha jätta (peale mu enda). Wannabeunselfish.

Hang on.

Ostsin riidepuid. Eemaldan silte, millele on kirjutatud Hang On. Naeratan kurvamaiguliselt ja panen mängima Regina Spektori Braille. Silm hakkab jälle tõmblema. Latte keerab kõhu ülespoole ja mõnuleb. And she was listening to the sound of heavens shaking thinking about puddles, puddles and mistakes.

They were just two jerks playing with matches, cause that's all they knew how to play. And it was raining cats and dogs out side of her window and she knew they were destined to become sacred road kill on the way.

After all I'm still a jerk playing with matches, it's just that he's not around to play along. I'm still an ass hole playing with matches, blowing out wishes, blowing out my dreams. Just sitting here and trying to decipher what's written in Braille upon my skin...

Kevadpuhastus.

L. läks ära. Oot, ma proovin seda veidi vähem masendavalt öelda - läks reisile määramata ajaks. Kääks.

Eile üritasin leida keerulisemat sõna väljarände asemele, sest muidu kõlab see nagu kured lendaks kevadeks minema. Samas... Ega see sellest väga kaugel ei olegi. Ei oska enam määratleda, kas tugevamad lähevad ära või jäävad paigale. Kuigi mu enda sees on nii palju vabandusi, mis ära ei lase minna, ometi tahaks, tahaks, tahaks! Maksaks keegi mu õppelaenu või töötaks 2 aastat minu nimel V's (VH maksab õppelaenu aasta ette ja aasta taha), tuleks koliks Uuele tänavale, võtaks mu kassi (ok, seda ei pea). Ah, whatev.

Mul on ju ikkagi puhkus. Tööst. Alkoholist. Sigarettidest.

Kevadpuhastus. Every way.

OST: KingsOfConvenience&NorahJones&JoshuaRadin& so on.

Tegin täna testi. Test ütleb, et ma suudan edukalt eristada teineteisest 2,1 Hz võrra erinevaid helikõrgusi. Aga rütmi kohalt - rhythm perception or memory deficit. Haa. Pigem mälu siiski, jaa.

Ainus asi, mis mulle praegu enda ja maailma suhte juures meeldib, on see, et homme algab puhkus. Nothing more. Shoot.'

Tramaivõiseekuradiuksekelltöllerdabkoguaegaaaarrrrrrrrrrrrrrrrrggghhhhhhhhh.

Eilne öö. Lõpuks üks unenägu, mis meelde jäi. Sest lihtsalt absurd. Loomulikult kontrollisin unenägude seletajat, mis ütleb sündmuste järjekorras:

rõõmsad sõnumid, vihastamine toob kahju, tervis ja rahulik meel, muutused, raha ja rikkus, turvalisusevajadus, sõpradega kohtumine, tõrjutud tunded ja mõtted, õnn abielus ja armastuses, õnn ja vaiad läbisegi, saladused, kordaminek ja rõõm, väga hea õnn ettevõtmistes.

No, kõlab ju hästi, aga uni oli ikka suht haige. Iu-iu-iu-haige.

Hääletasin täna V'st T'sse. Well, that was really weird. Kogemused kummaliste autojuhtidega ei lõppe. Õnneks oli seekord isegi autos naljakas.

Siis meenus vanaema tagantjärele tähistatav 80. juubel, millel osalema pidin. Täna. Nüüd olengi Jõgeval. Palju õnne mulle. Jälle.

Õu. Palun klammerdage või naelutage mind Tartus mõnda mugavasse kohta kinni. Palun? Maiviiitziienampidevalttõmmeldapraeguselorbiidiiil. Blööö. BÖööö.

Hah!

Marilyn Manson - Coma White

kõik need valged laevad

mille peale saab lohiseda

mööda väänkoridore

hirmpikad

need valged laevad ei

vii kedagi kuhugi

kunagi

kaks tundi

mujal siin

kuus valget pilli mis

mööda hirmuväändeid

mu sisse neelduvad

ei anna tagasi

aega kedagi kunagi

kuhugi

minul siit minna

kaks valget tundi

kuus valget pilli

edasi

______________

Käisin Soomes ja Arstil. Vot siis. Now I'm taking a pill to make me numb, a pill to make me dumb, a pill to make me anybody else. Wow. Yeah. Cool.