Your Theme Song is Beautiful Day by U2

"Sky falls, you feel like It's a beautiful day Don't let it get away" You see the beauty in life, especially in ordinary everyday moments. And if you're feeling down, even that seems a little beautiful too.

What's" Your Theme Song?

Kas mul on toidumürgitus või olen taas saanud rikkamaks ühe eriti nõmeda viiruse võrra. Haiglas töötamise miinused. Viljandi haiglas töötamise miinused. Nurruviirus.

Rabe on täna. Nagu vana kustukumm, mis murdub kohe, kui ta vastu paberit panna.

Kas ideaalsus on igav?

Ma tean ravimit. Vead. Aga mis siis, kui isegi vead on ideaalsed? Well, to hell with that. Mõtlen kunagi hiljem edasi (or should I never think?).

Tegelikult olen viimasel ajal järjest rohkem endaga jagelenud. Ja kuna mu hing käib ilmselgelt öösiti hulkumas - vastutuult ja omaette. "Girl save your soul, go on save your soul, before it's too far gone and before nothing can be done". Kaugele sa läheksid?

Tean vähemalt sedagi, kuhu lähimal ajal mu reaalsed molekulid ei satu - Genklubisse. Arrgh. Ainult üks küsimus - miks?

Aga vähem ahvatlusi on kergem, mis oleks võinud ka kehtida eilse kohta. Mis ei tapa teeb tugevamaks. Seda tunnet ei ole võimalik ära unustada. Ja mõned asjad ei arene ikka veel. Doh.

Lõpuks tsitaat Postimehe kodulehelt. Hr. ants: "minuarust tuleks terve tartu kinni panna kampsunid ajavad üle ääre" (09.01.2009 00:57)

Etsiis, njah.

Congratulations.

Is that seat taken 
congratulations 
would you like to take a walk with me 

my mind it kind of goes fast 
I try to slow it down for you 
I think I'd love to take a drive 
I want to give you something 
I've been wanting to give to you for years.

Minu juhtiv planeet peaks olema Pluuto, kuid irooniliselt pole see enam isegi planeet. Oleks siis vähemalt sõltumatu...

Colbie Caillat - Bubbly

Mu seinapistikust kõlab vaikselt vene keel ja ma kavatsen täna mitte millegi üle imestada.

La Science des Réves.

Hull film.

Bad hair day. Mine gives it a whole new dimension.

Ärkasin täna emakodus kell 9.17 kõne peale, et kas ma tööle ei tulegi. Ei läinudki tõesti, sest 78 km on vahel ületamatu. See nädal siis lihtsalt naudin hambad laiali ja järgmine nädal pole ilmselt mõtet tagasi tullagi. Peale tohutut häbitunnet võtsin kätte ja õmblesin enda halli mantli uue imeilusa sinise voodri kõveralt külge. Sellegipoolest oli hea vahelduseks seal olla. Lihtsalt. Omaette.

Jõudsin alles nüüd siia. Ja ma ei usu, et valetan, kui ütlen, et tänane tuule poolt meisterdatud soeng teeb mind kaootiliselt umbes 10 cm pikemaks. Yay!

...and just in time in the right place suddenly I will play my ace.

Veelkord mõtlen, et nii hea, et kõik tagasi on. Kasvõi natukeseks.

On tänase talve teine selline päev,

mil külm ei saa sind ära võtta -

oled päikesele nõnda lähedal.

Aga vaata seal all härmapuud

ja korstnate soojad hinged

rippu tahkena ülespoole.

See veel ka.

Tänane õnnelause: Kutt, kes sinu tulevikku ennustab, kaotas oma selgeltnägijavõimed (ja töö). Loodame, et tunned end õnnelikuna.

Dude? Where are you, Dude?.... Duuuuddeee...What am I supposed to do without you? :P

Külm, aga nii kuradi ilus.

See tundub hetkel olema kõige täpsem lause mu aastavahetuse ja uue aasta kahe päeva pihta. Too Inimene on külm, mõistus on jahe ja ilm jääs. Aga Ta on nii võimatult ilus ja õrnad meelekristallid sädelevad karges, õhus, kuhu jäävad rippuma teiegi hinged.

eelaastast alates mu

juustele sätitud ämblikuvõrgud

või ehk

silmapõhjadele kogunenud jäälilled

klirisevad päikeses kui kogemata

kohtuksid me käed

ei hoiaks ma kinni

siiski

su noodid kõlisevad kõrgust

kuulan sosinaid vastu

mängides ignorantsi

ma ei saa sind laulda:

sa pole minu

_____________________________

Aga nüüd siinkohal Eugen J. Isotammelt üks tsitaat, mida võiks sel aastal nii mõnigi ja suurem enamus meist meeles pidada.

"...inimene jääb alati iseendaks. otsingud ‘tõelise enda’ järele on kindlasti põnevad, kuid närvid kuluksid ju seejuures palju vähem, kui püsida rahualas. mees võib end lasta naiseks ümber lõigata ja kolida bangladeshi, kuid ta jääb alati selleks meheks, kes lasi end ümber lõigata ja ära kolis. ta ei muutu kunagi naiseks bangladeshis. ‘eneseotsingud’ on küll sõnana olemas, kuid kui palju see siis tähendab üldse – võib-olla väljendab dramaatilisemalt neid kulgemisi, mida mööda sammal me veerevatel kividel muljutud saab.ära näe vaeva. sa oled teesklus."

Well, seda aastat siis sedaviisi.

Paremaks/halvemaks ikka minna ei saa?

Hea duut-tuut!

Play me (a lullaby).

pimedatel

klaveriklahvidel

elab ainsam

kohane kontrast

Jõulud läbi, kingid käes, aga

...see aastalõpp venib küll nagu kaameli ila 8)

Väike teemakohane lauluke ka loomulikult. Kuigi kahtlen, et keegi selle netist alla laadida saaks, aga arvan siiski otsimist väärt olema.



"now people always come around
but they don't always stick around
I run a comb across my head
I wish my hair would settle down
the clock I see is running slow
the batteries are running low
I run a comb across my head
and it feels the same like it did before
you're just another first footer across my door
and little less hair than I had last year
but it doesn't worry me because
I have no fear
here"


Travis - Combing My Hair

valud/valed

Mu selg teeb juba mitmendat päeva trikke ja ei lase mul eriti hõlpsalt elada. Valed liigutused kutsuvad esile karjuvaid reaktsioone. Ja nagu elu iroonia, siis mu käed ei hoia ka asju kinni ja tuleb pidevalt põrandale kummarduda. Ai.

Eilne läks kirja kui üks järjekordne magamata öö, millest võtsid osa samad inimesed kes viimastel kuudel pidevalt, kuid ülimeeldiva seltskonda täiendava isikuga. Ma ei räägi alkoholist - seda võiks kõvasti vähem olla. Mõtlen pigem kedagi, kelle puudumine on pidevat tühikut tähendanud viimase nelja kuu jooksul. Hullem on veel ees, aga "we've got planes and trains".

Kindlasti saab paremaks minna. Kõik need veel tulemata õnnelikud lõpud ja õnnelikud lahkumised, mida ma pean ikka endale ja teistele meelde tuletama.

Praegu kavatsen uue aasta koos kõige uuega avasüli vastu võtta. Ja endaga võimalikult palju head sellest aastast kaasa. Niipalju siis tulevikuplaanidest. Mjäuh.

Keegi väga tähtis tuli tagasi.

VIDEVIK

Jumal, keda pakutakse orjadele,
peab olema surnud.
- Derek Walcott, “Mida ütleb videvik”

Ta ütles:
“Tõeliste linnade elu.” Teatud kibedusega
meenutasin meie esimest tulekut, me esimesi
vankreid, täis unelmaid ja õnnistatud videvikku.
Tunnetel oli põldmarjade vääramatult mahlane
ja magushapu maitse. Tuul oli tollal kergem,
vaba sest, mis sundinuks meid endalt eeldama
seda, mida oleksime suutnud ka väga lihtsalt.
Esimesed kätetööd täitsid meid õhinaga
me omaenda vallatud võimalustest, esimesed
sõnad olid sama ausad ja puhtad kui vaikne
suutmatus valetada endale võõrsugust tahtmist.
Ent koos tehasekorstnate ja linnatornide toredusega
ei tõusnud mitte vaid puusuits ja karastet relv,
vaid ka soovimatus jagada ühtki meile annetatud
andi. Kihutasime läbi ihaluste ja vaha
me terastiibadel sulas, neitsite vaateakendel
kaotati rohkem kui süütus. Loojaks sai tootja,
laulikuks see, kes oli seksuaalsem ja
asju sai liiga palju, nii, et me ei tundnud
neist enam vähimatki rõõmu.
Istusime tänavapingil, tumenemas mitte
taevas, vaid me enese meel. Tähthaaval
kustus taevakaart, kuniks surusime teineteisel
hüvastijätukätt, vahetasime viimased      
vahetud mõtted ja naeratasime veel.
Hetk enne, kui me eneste loodud maailm
meid neelas ja valis mitte me arengu,
vaid enese küündimatu alalhoiu. Olimejustnagu hävinud jumalad, siis, kui ta ütles:"Tõelised linnad."

                                                        Mathura

Pildistasin just üht poissi, kelle lülisammas on pooleks. Ta ei hakka enam kunagi kõndima. Ja mulle tunduvad kõik ülejäänud probleemid nii ebaolulisena. Niiii vähetähtsana.

Mõni... Ime... Juhtu... Ometi.... Palun...

Lõpumeeleolud. Taas.

Tore see eluke. Pole kaua midagi raporteerinud, noh, sorri, mul pole kodus netti enam, oligi aasta aega pikk lõbu. Jõuluvana, too mulle palun wifiruuter (nagu oli biitleil) ja palun tee nii, et mõnigi firma pakuks normaalseid megabitte normaalse hinnaga. Aitäh. Ei, ka hulluks pole ma läinud. Veel. Ilmselt põhjustas hamba murdmine piiisiikese ajutrauma. Pole tõsine. Reedel hambaarstile, kelle haardest ei pääse ilmselt enne, kui olen taas ühest tarkusehambast vabanenud.

Kooris laulan hambad irevil jõululaule ja samas rõõmustan juba ette kuu pikkuse puhkuse üle, et siis järgmine aasta järgmine tihe graafik linnukesi täis joonistada. Vägev.

Varsti on aastalõpp, mis tähendab teatud ülimalt oodatavaid tagasisaabumisi, aga tööl pritsin ikka verd igas ilmakaares, täna ka enda ninast.

Ja veel:

ABCDEFUCKU!

Ma olen niii tüdinud alaväärsuskompleksides inimestest. Kas teis(t)e inimes(t)e elu ärarikkumine mõjub enesearvamusele tõesti _nii_ hästi, kuna endal ikka _nii_ sitasti ei ole? Ja kui asi käest ära läheb, kontroll kaob, siis järgnevas jamas ennast süüdistada _ka_ ei oska. And then it starts all over again. Aitab sellest fknkrdi draamast nüüd ometigi, pwease! Pretty pwease?!

A (parking) lot in my mind.

Tundub, et üks aasta

hakkab taas

lõppema.

Tänane õnnelause: armastus võidab kõik.

Eilse õhtu meenutuseks - elu kui autosõit, teised inimesed kaassõitjad, kes tulevad ja on ja samas ka lahkuvad. Võiks ju seisma jääda, kui tüdimus tuleb, kui kütus otsa saab. Aga ei, peab liikuma, pead pettuma, rõõmustama, kaotama, leidma. Ja nii ongi hea. See ongi elu kütus.

Ja armastus! Armastus on ikka nii kummastav!

Supermassive black hole.

ooh baby don't you know I suffer?

ooh baby can't you hear me moan?

you caught me under false pretenses

how long before you let me go? 

ooh you set my soul alight

you're a supermassive black hole

Muse                                                                                                                

Laura, palun tule maa peale tagasi...                                

Tänane õnnelause: lootus on vajalik igas olukorras.

It's gonna be a full week.

"Everything about me invites you in."

"I trust you."

"Don't."

See pilt siin on võrreldes nähtuga täpselt samal kontrastsusastmel, kui valge kassi valge mjäu valge lume taustal. Videvikku peab ise suurel ekraanil nägema. Peab.

PS. Loodan, et see vaimustus vaibub veidi, sest ma tunnen sellisel mulli-levelil end üpris totakalt. 

The cold ones.

leaves are on the ground
fall has come
blue skies turning grey
like my love

I tried to carry you
and make you whole
but it was never enough
I must go

who is gonna save you
when I'm gone?
and who'll watch over you
when I'm gone?

you say you care for me
but hide it well
how can you love someone
and not yourself?

and when I'm gone
who'll break your fall?
who will you blame?

I can't go on
and let you lose it all
it's more than I can take
who'll ease your pain?
ease your pain

who is gonna save you
when I'm gone?
who'll watch over you?
who will give you strength
when you're not strong?
who'll watch over you
when I've gone away?

snow is on the ground
winters come
you long to hear my voice
but I'm long gone


Alter Bridge - Watch over you

Twilight dazzled me.

Waiting to die.

See on viimane kord kui ma vaevun antud teemaks.

Tundub, et igaüks ikkagi saab täpselt selle, mille on ära teeninud. Mis teha, kui kõik need pimeduses istujad ja prääksujad ei suuda endaga rahus elada ja peavad pidevalt teiste elusid elama ja kui elada ei saa, siis vähemalt kritiseerivad enda elu eest. Ükski tõusik ei tohiks ennast aristokraadiks nimetada.

Ma ei viitsi isegi närvi minna enam, sest tean, et kõige halva eest on juba ette kätte saadud või alles tulemas. Karma, karma, karma. Remember that:

it's just a day like any other day
a beautiful day for an accident, let's say
yes it's just a day, like any other day
just one step closer to the end of the buffet
la la la la la la
la la la la, 'cause we're waiting to die

now it's a good time for a tasty glass of wine
let's not burden our minds with carbon dioxide
and everyone hurry, don't sit and abide
yes, everyone stand up, we're running out of time
la la la la la la
la la la la, 'cause we're waiting here to die

look what a terrible mess that we've made
the sun beats us down as we search for the shade
and, yes, it is true, death is everyone's fate
but we've made it this far, it's time to celebrate
la la la la, 'cause we're waiting here to die
la la la la, 'cause we're waiting here to die

Ja nüüd! *trummipõrin*

Tänane õnnelause: suurte asjade saavutamiseks peame nii unistama kui ka tegutsema.

Tänane õnnelause: ainult mökud kükitavad täna kainelt kodus.

The Masterplan!

Tänane õnnelause: Tants on hinge peidetud keel.

Mu sisemine rütm
lööb põhjusteta
endast välja

kui ühe korra

võiksid mind
õigesti öelda.

Tänane õnnelause: Kui inimesed räägivad, kuula hoolikalt. Enamik inimesi ei kuula kunagi.

Inimesed on imelikud.

Latte on ka täna imelik, muudkui käib ja kratsib, ma tean, mis tal viga on, aga seda vist seetõttu, et tema ei saa sõnadega varjata oma probleeme ja mina ei saa neid valesti kuulda.

Peaks selgeks saama, et unetu ja ebakaine öö järgselt on suht väga halb tööl olla. Isegi vägev öö ei kaalu üles praegust kaalutaolekut. Böö.


Edit: või nagu ütles L: "Olgu neetud need öised prassingud, ikka nad raisad korduvad."

Ninja cat comes closer without moving.

Õkõu :D

Ma ju teadsin, et karma paneb paika, aga et nii kiiresti. Võibolla on Sul nüüd aega endale otsa vaadata.

Sometimes the best design is done by damage,
the accident can cease.
A rainbow still looks pretty when it bleeds.

Her obvious presence by Henry Griin

Rohkem geniaalsust siia maailma! Rohkem kõike head!

E-sigareti jupid jõudsid kohale. Lõpuks ometi! Aga nüüd on mul veel 19 helesinist L&M'i millest lahti saada. Oh well, äkki saab keegi õnnelikuks nagu eelminegi kord.

Ööö...

Nägin öösel unes, et armusin mikrobussijuhti ja ta tahtis mind mingile pikale reisile viia. Oo, milline õnn see oli, kui ta viis mind mu maja ukse ette, et saaksin hambaharja kaasa võtta.

Ahjaa, unenäos ilmutas kohalolu ka Gustav Ernesaks, kes dirigeeris bussi mootori tempot.

Aaaga, kui kellelegi tuleb helde tuju peale ja tal on mingi miljon kuskilt üle jäänud, siis võiks mulle jõuludeks selle kinkida. Thank you veerrryyy much!

Keeping busy.

Kuidagi monotoonseks on muutunud see pidev äraolemine. Kodust. Koristanud pole teabmisajast saadik, tolmurullid nurgas. Nagu ei jõuaks seismagi jääda enne kui jälle liikvele peab minema. Well, keeping busy is one way of escaping. Aga tegelikult ma lihtsalt ei viitsi nii - ülepäeviti tööl (TNLE), tihe rebimine (mitte ainult Tartu ja Viljandi vahel pendeldamine). Ajal, kui peaksin esmaspäeval Viljandis tööl olema on ka aktus ja tõrvikurongkäik. Great. Samas, mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Oleks mind kaks. Lõhestuda ei taha.

Keep in mind - you're just human.

Eile käisin kelgutamas. Linnuke kirja.

"Ma ei ütle lemmikluuletaja, see kõlaks nagu lemmikloom." K. Saukas

Hirv jäi tuisu tõttu tulemata, mu küsimused mulle endale. Oleksin päris väga tahtnud küsida, et kuidas Tema ennast leidis...? Nüüd jäängi mõtlema, kuidas mõlema vanema surm samal aastal Teda elus pettunuks ei muutnud, kuidas Ta peale seda kõike edasi armastada suutis? Kuidas?

Tänane õnnelause: Õnn ei ole muud kui hea tervis ja halb mälu.

Milleks meeles pidada pikka viha ning mäletada võigast reetmist? See on nii kohutavalt ebatervislik, kui sulle mõnda asja pidevalt oma olemasoluga meelde tuletatakse.

Fade away, dream, fade away, nightmare, fade away.

November.

On eelviimane päev enne lund. Sa lähed maale, kaasas kaks head inimest. Te võtate peidupaigast võtme ja keerate ukse lahti, panete kõik kamina, pliidi ja 3 ahju küdema. Varsti lähevad toad soojaemaks. Esimene õhtu jääd väsimusest liiga vara magama, et järgmise hommikul kell seitse ärgata, naeratada ja uuesti magama jääda. Selle päeva võib tegusa alla lahterdada. Tänane hommik oli aga midagi muud. Avad silmad esimesena ja aknad ei paista läbi, paned kohvimasina tilkuma ja veidi aja pärast rüüpad valgemaks muudetud vedelikku nagu see oleks midagi eluks vajalikku. Lubad kassid tuppa käppasid soojendama ja kütad ahju. Esimeseks suitsuks uksest välja pistetud nina saab pihta pehme lumega, mida tuul lennutab kummalise nurga all iga nurga taha. Verandale on kogunenud kuhi valget, mille luuaga laiali lennutad selleks, et tuul selle kõik sulle vastu nägu viskaks. Naerad.



Ja nii kuni hetkeni, mil pead lahkuma. Peidad võtme ära ja hakkad tulema. Lumesse kaevatud rada on kinni tuisanud. Ülepõlvelumi tuleb püksisäärde ja teeb haiget, jalgu ei jõua nii kõrgele tõsta, kui vaja oleks. Bussipeatusesse jõuad läbituisanuna ja peaaegu vihasena, õnneks jätkub kellegi teise lumme tuisanud nina huumorit sullegi. Buss hilineb ja sa sulad vaikselt. Koju jõudmiseks tuleb veel lund läbida... Loomulikult lükatakse autoteid puhtaks ja kogu puhastatud lumi satub kõnniteele. Ega midagi, vähemalt on nüüd hea aknast õue vaadata ja kuuma teed juua...



Õues on detsembri-muinasjutt.

Sweet about me.

If there's lessons to be learned I'd rather get my jamming words in first, so tell you something that I've found, that the world's a better place when it's upside down.

"Panin ära minnes silmad kinni, et sind kaasa viia."

Oioioi, nüüd on nii, et mulle on antud ülesanne intervjueerida oma lemmik Hirve. Vägev võimalus. Vägev, vägev, vägev võimalus. Tundub, et pean lõpuks ometi millessegi süvenema ja vedelast vahepealsusest välja ujuma. Ma loodan, et ikka veel oskan seda mittevahepealsust.

Kuidas küll küsida, kelle uks on teda avanud, või kuhu on jätnud jälje tema isiklikud läbivalutatud päevad? Või kas ta võib endiselt öelda, et "olen vahel väliselt tasakaalutu seesmise tasakaalu nimel".

Mitte muretseda, olen juba oma igavaid päevi kellegi teise magamata öödega täitnud, nüüd on aeg vastata ühe magamata ööga sinu igava päeva nimel.

Tänane õnnelause: teed küsi nendelt, kes tulevad tagasi.

Piparmünditeed? :D

Tänane õnnelause: Kui sa soovid, et keegi teada ei saaks, ära tee seda.

Ohooo, orksi õnnelaused on uuenenud, ja elu ka kohe huvitavam. Samas need magamata ööd ei ole enam minu jaoks. Oi, kui raske on end püstiasendis hoida ja olukorda veidi konkreetsemaks fokusseerida... Ometigi tähendas eilne päev koos järgneva unetu ööga seda, et saab hoopis rohkem tehtud. Näiteks eile käisin stiilse hilinemisega kinos (detsembrihuumus), istusin sisukalt kohvikus, jooksin niisama ringi, käisin pangas õppelaenu graafikut ümber vormistamas, kooris ning kooriga väljas ning õhtu/öö päädis veel Quack'i ja kohutava hulga naeruga ning veel öösemal pannkookidega minu juures.

Veelgi sai peetud üks vestlus, mida ma juba pikemat aega ootasin - ideaalne veidi pehmendatud hetk. Ja ma tõesti mõistan J'i, nagu arvasingi. Aga see on kurb, kuidas me püüame igati äratada kaasinimeste tähelepanu - kui mitte muudmoodi, siis neile haiget tehes. Nad ei ole seda ära teeninud, mittekummaski mõttes - osad pole su pingutust väärt ja teistele ei tohiks rohkem ülekohut teha. Jätkem meelde, et meie sõbrad saavad meile kõige suuremat kurja teha, sest nad pääsevad nii ligi! Ettevaatust!

Naiskoor.ee

Just nii me jätsimegi täna teised koorid varju. Minu jaoks on see niikuinii Eesti parim koor, oligi aeg taas tunnustust saada! Vägev elamus karjuda õnnest. Aitäh, eesti parim Triinspiratsioon! Aitäh, eesti parimad lauluõekesed! Aitäh, eesti parim teine sopran :)


*särab*


Ps! Guess what, Tallinn on digimuutumas Kallinnaks. Täna nägin lõpuks ometi jälle pikemalt K&Co'd ja homme kohtume taas T'ga. Kuradi tore on ikka Tartu/Viljandi elemendist välja saada! :)

Mingil kombel purskus täna veri üle mu õla ja moodustas helesinisele seinale punase risti. Ilmselgelt pidi korraks end pisaratesse naerma. Jaa jaaa...

Loen vanu postitusi.

http://bizauh.blogspot.com/2005/12/kannatus-on-vabatahtlik-sellest-pn.html

Üks-kõik-sus on vabadus...

...me rääkisime. Nii on.



Viimasel ajal tahaks kõiki laused alustada sõnaga "naljakas,...".

Elu on nali, ütleb mu armas isa. Inimesed võivad rahumeeli naeratada ja tõesti ka rahus elada, kui nad endid liigselt kõigutada ei lase. Elu võiks vabalt võrrelda mõne kohustusega, mille lihtsalt peab ära/läbi tegema, ning sa ise valida selle, kas nutad ja teed või naerad ja teed. Mina isiklikult eelistan naermist.

Muidugi veidi pitsitab see teadmine, et on olemas potensiaalsed head inimesed, kes lihtsalt raiskavad ennast, muutudes sapisteks ja küünilisteks. Ja seda kõike, kuna ei julge omal algatusel vaadata sirgel seljal ei seljataha, ega enda ette tulevikku. Arusaadav ka, kui enda ande väära kasutusviisi tõttu on nii ühel kui teisel pool ootamas rida nende endi poolt lõhutud vihkavaid inimesi. Nii pöörduvad valugrimassides pead kõrvale, et vältida endale vastu astumist mööda seda rada, mida mööda minnes võiks ennast üles leida, tulevikku mõista ja minevikule andestada ning omakorda andeks saada.

See on üks kuradi suur küsimärk - kas tõesti see mineviku keegi/miski, mis on sulle liiga/haiget teinud ja endast välja eksiteele viinud, on väärt seda, et muutud samasuguseks kurja hauduvaks sitapeaks? Pole just ahvatlev, arvestades, et kõrvalekalded on lihtsalt kerge väljapääs kaotusesse, mis hiljem ei ole enam üldse nii lihtne. Mõistmine tekib, kui saad lõpuks aru, et keerulisemad teed viivad suuremate saavutusteni ning ühel hetkel võib äkki saabuda see hetk, mil on liiga hilja, sest oled andestamatult kaua kõndinud mööda ühesuunalist ummikteed. Need vihased ja katkised inimesed, kes terveks saanud ja kel on sinust juba ammu ükskõik, marsivad üheskoos naerdes mööda õiget teed ja sina oled lõplikult eksinud.

Lootus jäägu, sest kõik on võimalik. Vihjena tuleks kohalejõudmiseks (teeäärseid) hoiatusmärke näha. Palun, jõua õnnelikult koju. Naljakas, aga just seda ma sulle/teile soovingi. Sa ju oled ometigi iseenda kodu - pole mõtet endale näkku, ega teistele pähe sülitada.

Põsed õhkavad tänasest. Mmm. Ei, ma ei ürita ennast põnevaks teha ja rääkida ka ei viitsi. Lihtsalt nii kuradi hea on olla.

Games.

Dr. R. Chase: "Stay close to the game."

Dr. E. Foreman: "I'm trying to stop the game."
Dr. R. Chase: "That's your role in the game."

Dr. G. House: "You have three choices in this life. Be good, get good or give up."

Dr. 13: "I don't want to know"
Dr. G. House: "I don't have to know the lottery numbers, but if someone offered them to me, I'd take them."
Dr. 13 : "You spend your whole life looking for answers. Because you think the next answer will change something, maybe make you a little less miserable. And you know that when you run out of questions, you don't just run out of answers, you run out of hope. You glad you know that?"

Kummaline mõelda, kuidas mõned inimesed ennast sinu elust ära kustutavad, -naeratus naeratuse järel, näojoon näojoone järel... Ühel hetkel unustad isegi, kuidas see kunagi sulle oluline olnud inimene lõhnas, mida rääkis, millise varju jättis ta siluett.

Järsku polegi enam kahju, sest mälestus, millest kinni hoida, on kustunud, ning see, mille see inimene sulle andis, sinus muutis, on sinu omaks saanud ning sellest enam lahti ei ütle ega Ütleks, et need on kogemuseinimesed, kes tulevad õpetama, kuid polegi mõeldud su ellu jääma.

Kõige parem on omada omainimesi, neid, kes ei unune - nad tuletavad ennast iga natukese aja tagant meelde ja siis on hea tunda, et nad olemas on, ükspuha millisel viisil ja kui kaugel.

Samas... Kõige raskem variant on nn kahetsusinimene, kes on olnud oluline ning tuletab iga natukese aja tagant ennast meelde. Õigemini seda halba, mida ta põhjustanud on. Meenutab kogu oma olemausega, et minevikku ei saa unustada. Ja sa tahaksid niiväga põgeneda, või karjuda midagi stiilis "Sa oled vastik, jää vait!" ,kuid ei tee seda, sest sina oled liiga hea. Aga mina ütlen, et andesta ja muuda kahetsus kogemuseks.

Njah, pealegi on selgunud, et maailm on liiga väike, rääkimata Tartust, enda eest ei põgene nagunii. Aga enda üle on hea naerda, kui teised on veel haledamad. Jap. Fine.

Mis pilguga vaatad Sina varemeid, mis on ainus meenutaja kaunist majast?

24th here you are.

Olen igas päevas uus mina, igas olevas hetkes ja kõikides nendes ise-oldud päevades on midagi nii kaunist. Olgu see lihtsalt tavaline päev, kus päike veidi sooja toob või mõni päev, mille väärtust saad hiljem tundma. Olgu hetk enne südaööd, kui kellegi armsa kaugel olemine ei tundugi enam nii kauge, sest sõprus on suur. Olgu see õhtu, kui armsad sõbrad minu pärast kokku tulevad või hommik, kus ärkad väsinult kuid naeratusega. Olgu hommik, mil keegi ootamatu meelele pai teeb ja viimase asjana hüüab, et ma ikka valgust teistele ka viiksin.

Aitäh igale päevale kõige hea eest! Ja aitäh Teile kõigile, kes mu südame sooja hoiavad, kaugel ja lähedal!

Rabindranath Tagore.

selle õhtutaeva ilu hõlmab jõude, mis on vägevad ja koledad. ja siiski ta ilmutab meile kooskõla, mis peab valitsema kogu maailmavärgi kekuses, kooskõla, mille vaikne hääl on muusika. et me võime vaadata üle selle õhtuse maailma säält, kus lähedane ja kauge seisavad teineteise vastu, et meie pilku ei juhi kõrvale loendamatud üksteisele vastakud üksikasjad, näeme seda, mis tas on tõde tingimusteta: ta ilu ja ärauurimata sügavat rahu. /.../ igapäeva inimesil on eluväli liiga väike ja seepärast tõusevad vastuolud sellel esile liiga tugevalt esile, nii, et meile ei võimaldu saada täit pilku tõest. aga võime olla kindlat, et nagu nende elu voolab edasi teispool surma, need vasturääkivused lahenevad, sest tõde, mille väljendus on ilu, seisab iga elu lõppsihil.

(mu sees põleb miski, mida sõnad ei ütle)

Jälle Leesment.

see inimeste madaluse
talumatu kõrgus
võib mõnel viivul liimist lahti
loksutada meid.
üks tantsib taevas, teine põleb põrgus.
(las siplevad ja seletavad võrdselt...
võrgus.)

ja ometi me usaldame
läbikäidud teid.

nii inimlikku madalust
kui kõrguseid.

on küsimusi?
on ka vastuseid

sa palun ära vastanda neid suhtumisi suuri,
ja silma vaatamiste
julmi juttusid.
meist keegi pole sündinud ei pilvele, ei puuri,
kus naeruks nuudeldame
oma nuttusid.

mu partnerid
ei piire ega pisaraid ei usu -
ka lammastega koos on määgitud.

nii jäävadki meil alles vaid me rutud-jutud-nutud...
ja see, mis südamelt sai
ära räägitud.

Saada mind kiusatusse.

Sa oled ikka veel nii kuradi ilus, kuigi ma vahel seda ei mõista, miks. Kuidas muidu saaksid mind samal ajal kiusatusse saata ja ära päästa. Kuidas muidu võikski see õige olla - eelhommiku õhinal ärgates endaks.

* * *

saada mind kiusatusse
ja õpeta südant
läbi valude ja vasturääkivuste
lugema lähedust
ridade vahelt

saada mind kiusatusse
ja ära enne tagasi luba
kui mu vigade viirastuslikest õitest
on küpsenud
kogemuste marjad

saada mind kiusatusse
igal heledal hommikutunnil
imekordselt uuesti
armununa
argipäeva. (J. Leesment)


* * *

Kaneelikas.

Kunagi poogna päevikusse sai tehtud sissekanne selle kohta, kuidas lähedasemad inimesed mu tutvusringkonnas maitseksid, järelkajana ühe Tartu intelligendiga peetud vestlusele. Viimasel ajal ei tundu tuttavad enam nii mõjuvat, küll aga näiteks osad päevad, kui keelele tekib seletamatu vajadus mõne maitse järele. Täna on kaneelipäev. Kuigi füüsiliselt on võimatu midagi kaneeliga tarbida, ei kao see tunne. Meenuvad mitmed laulud kaneelistest huultest, tüdrukutest. Aga minul on igatsus vanaema tehtud soojade kaneelisaiade järele, rääkimata nende valmistamisega kaasnevast lõhnast. Avastan ennast mõtlemast, et isegi suuresti ebameeldiv leheriisumine tundub meeldivana, kui ainult maale saaks. Varsti, ma luban endale.

Praegu aga "Ok Go!":

c-c-c-cinnamon lips and candy kisses, on my tongue. fun!
b-b-b-buttery eyes, if only cries could come from those eyes. oh!
have you landed yet and, if so, would you let me know?
I'm tired of looking up into those starry eyes.
does it rain where you are? does it snow?
and, if so, remind me not to go there, the weather affects my knee.

I've never felt this way before.

c-c-c-cinnamon lips, go powder your cheeks and meet your
new beau, oh...
c-c-c-counting sheep, if only sheep could put me to sleep, oh...

I've never felt this way before.

some day (one day) you'll miss me.
mundane sundays, when I'm gone.
one day (some day) you'll miss me.
one day when I'm gone (adieu and so long)
one day when I'm gone!

no, no, no, no, no, no, no.

have you landed yet and, if so, would you let me know?

I've never felt this way before.

Birds.

Enesepettused pole ka väga minu teema. Noh, tegelikult kipun veits üle mõtlema. Samas tean juba ammu, alati on nii, et kui ennast halvasti tunnen, siis kukun meeleheitlikult luuletusi kirjutama. Ja hetkel ma ei tee seda, sest kõige tõenäolisemalt kõigun kuskil õnne ja õnnetuse vahepeal ja see on üks parasjagu tõhus tasakaal.



she said c'mon boy
tell me what you're thinkin' now
don't be shy

he said alright I'll try

well the stars up in the sky
and the leaves in the tree
all the broken bits that make you trip up and the grassy in between
all the matter in the world
is how much that I like you

she said what?
he said let me try and explain again

right birds can fly so high
and they can shit on your head
yeah they can almost fly into your eye
and make you feel so scared
but when you look at them
and you see that they are beautiful

that's how I feel about you

Go back home!

Eile Pierre's istudes sattusin imelikku olukorda, mille tagajärjel tekkis kahtlus enda terves mõistuses. Samas olgem ausad, et osad sõbrad ongi oma olemuselt lihtsalt sõbrad, mitte päris sõbrad. Olles enda probleemides nii tugevalt kinni ei suuda lihtsad sõbrad oma niinimetatud sõpru toetada, kui nad seda vajavad. Ja need inimesed on teada. Kuna Tartu on ikka kuradi väike linn, siis võiks ju kuulata seda sosinat, mis ringi liigub, eriti kui see tuleb usaldusväärsetest allikatest.

Võiks ju, aga ei, see oleks liiga lihtne ja lihtsad asjad pole kunagi minu teema olnud. Noh, nagu väikese lapsega, et enne nad ei usu, et pliidiraud on kuum, kui nad on omal nahal katsunud. Alguses on väga valus ja siis puhub keegi suurem ja targem põletatud näpu peale rahulikult korrates juba varem öeldud sõnu. Nüüd ta teab, olles omal nahal ära proovinud.

Rääkisime isaga pikalt sõpradest ja vähem kui 24 h jooksul sain ka tema sõnu oma nahal tundma. Soovin, et poleks, aga see oli juba ammu tulemas. Naljakas, et tegelikult ühel hetkel peadki oma hirmudele vastu seisma ja siis tuleb välja, et oled ühe väikese hiire hiiglaslikuks helevandiks mõelnud. Ennast tuleb usaldada ja hoiatusmärke peab ka nägema. Hate is easy, love takes courage, you know. Igaüks sellega hakkama ei saa.

Lõppeks on oluline see, et suudad üksinda vaikuses olles endale otsa vaadata ja naeratada, sest sa oled endaga rahul. Selleks pole kedagi vaja, sa ise oled enda kodu.

Mul on veel palju õppida. Õnneks on mul ka neid, kellelt õppida.

Aitäh, Iss!

...and I'm talking to myself at night
because I can't forget
back and forth through my mind
behind a cigarette
and the message coming from my eyes
says leave it alone

don't want to hear about it
every single one's got a story to tell
everyone knows about it

and if I catch it coming back my way
I'm gonna serve it to you
nd that aint what you want to hear
but thats what I'll do
and the feeling coming from my bones
says find a home

all the words are gonna bleed from me
and I will sing no more
and the stains coming from my blood
tell me go back home.

Hommikul vaevaga silmi lahti venitades ei olnud vaatepilt just see, mida näha oleks tahtnud. Akna taga ulus ja tihkus nutta sügistuul. Sulgesin uuesti silmad. Avasin. Eih, ikka veel mitte see. Otsustasin teha pika hommiku ja nii saigi.

Kui lõpuks aeg niikaugel, et olin valmis välja minema, pööras sügis oma näo siiapoole. Tormasin õue ja haarasin fotoka ühes. Oo, milline Viljandi! Värvilised valgused, vägevad varjud, langevad lehed, tuttavlikud tammetõrud, kamuflaaž-kass, särav taevas, must taevas ja tipuks kaks vikerkaart, rääkimata tuulest, kes pidevalt tiris või tõukas. Noh, tundub, et temal on veidi halvem tuju. Aga mind pani tänane päev üleni õhetama. Mmm...


Täna pilti ei tule, sest minu peas on neid piisavalt.

..a promise lives within you.

Tundsin ennast eile vanana. Eiei, mitte füüsiliselt ja halvas mõttes vaid pigem vaimselt ja tugevalt. Peale koori koju jalutades sadas vihma ja ei sadanud, siis jälle sadas. Vihm särtsus vastu

nägu ja vihmapuud ei tahtnud enam midagi endas hoida, suured piisad lendasid naerdes vastu pead, nagu võluvägi. See oli elu lubadus olla ilus. See oli vahetu elusolemise tunne, vihm kastis mu sisemist naeratust, mis virgus hetkega. See oli minu enda lubadus mitte unustada elu, mitte unustada ilu.

Mõtteis hakkas kõlama: "Lothlórien. Lórien. Lothlórien. Lórien. May it be...".

May it be an evening star

shines down upon you

may it be when darkness falls

your heart will be true

you walk a lonely road

oh! how far you are from home

mornie utúlië

believe and you will find your way

mornie alantië

a promise lives within you now

may it be the shadows call

will fly away

may it be you journey on

to light the day

when the night is overcome

you may rise to find the sun

mornie utúlië

believe and you will find your way

mornie alantië

a promise lives within you now


a promise lives within you now

(Enya)

Air - Somewhere Between Waking & Sleeping)

Vahel tundub, et laulud ütlevad piisavalt palju ja palju rohkem kui sa ise. Mis tuletab meelde, et mind kutsuti tulevasse jämmi-bändi lauljaks. Oh, sweeet fruitcake! Tegelikult ei kõla see mõte halvasti.

Somewhere between waking and
sleeping down at the water's edge
somebody waits for me is it too late
for me it's never too late, he says

there is a place that I have seen
somewhere between waking and
sleeping now I can almost see the
shore where are you taking me?

If every angel's terrible, then, why do you welcome them?

...

Selgineb. Jaa!

Olenemata kõikidest masendavatest lähiajal toimunud sündmustest tunnen suunurki kergitavat antigravitatsiooni ja veidi sügavamal säbelevat kergust. See on ilmseltelt see hullemonmöödas-fiiling. Mind ümbritsevad inimesed pigem üllatavad ja inspireerivad, kui ootavad ja kontrollivad.

Näiteks eileõhtune Genklubi-trall lõppes sellega, et ööbisin enda endises kodus ja lobisesime õega varahommikuni tühjast-tähjast-tähtsatest ja see oli midagi muud. Mitte see üksteise pihta täpsuseloopimine, karjumine ja sõimamine. Mõned muutused on nii kuradi kasulikud. Praegune tundub üsnagi õiget rada minevat, piiiisikeste mööndustega muidugi, võib ka öelda, et puslejupid hakkavad kaosest vaikselt pilti moodustama. Mu kujutlusvõime ütleb, et sellest tuleb kaunis pilt.

Ja praegune sügis hakkab mulle järjest enam sümpatiseerima (kui see vaid ei kisuks mind nii kohutavalt õue, mu tuba on juba kohutavalt segamini, ah, well, sacrifices must be made, baby).

Siiski. Mmm...

Little wings.

now she's walking through the clouds

with a circus mind

that's running wild

butterflies and zebras

and moonbeams and fairytales

all she ever thinks about

is riding with the wind

when I'm sad she comes to me

with a thousand smiles

she gives to me, free

it's alright, it's alright she says

take anything you want

from me anything

(The Corrs - Little Wing)

Scorpio: If someone refuses to change, you can still make a big change in their life. Cutting them out of yours.

Hmm. Sa jäid just hiljaks.

Didn't even need therapy to rehabilitate my smile.

Täna öösel ma veel ei maga. Päeva peamiseks märksõnaks on õige ajastus. Kuigi mõned hetked on veel sünkroonimata, hakkab olukord settima. Muutused. Ja arusaamised, millal on paras hetk uppuvalt laevalt põgeneda.

Sügis teeb omad korrektiivid ja paljastab, milline puu tüvi tegelikult on. Puu lehed on sama petlikud kui inimeste puhul välimus. Seestpoolt oleme meiegi tühi karkass, aga miski püsiv nähtamatus teeb meist selle, kes me tegelikult oleme siis, kui pinnapealsus ära võtta. Isegi puud teevad stiilimuutusi (meeleheide enne lõppu?), suurest vajadusest midagi tõestada, kuigi see lõppeb täpselt nii, nagu peab. Eks saavad inimesedki oma heategude eest karistuse.

Muidu sain täna üllatuste osaliseks - nii heade kui halbade. Halbadest ma ei räägi, aga hea puudutab parasjagu inimesi, kelle eesmärkides ma pole veel siiani kahelnud. Kaunis on näha, et läbi kogu selle pideva muutumise jääb peamine siiski alles. A., K., L. ja L., aitäh teile. Südamest. Good does come to those who wait.

Meenutuseks - miski, või keegi, kes tundub olema liiga hea, ongi.

Ja nüüd magama. Homme uus kaunis sügispäev.